Views: 37
Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Karelehelistelaadsed / Boraginales
Sugukond: Karelehelised / Boraginaceae
Perekond: Kopsurohi / Pulmonaria
Liik: Harilik kopsurohi / Pulmonaria officinalis L.
Botaaniline kirjeldus
Kopsurohi on kareleheliste sugukonda, kuuluv mitmeaastane ühekojaline puhmaid moodustav rohttaim. Taim kasvab 15-35 cm kõrguseks. Varsi on palju, need on püstised või veidi tõusvad, lihtsad, ja kaetud pikemate harjasjate ning lühemate näärmekarvadega. Uuenemispungadest hakkavad varred arenema juba jaanuaris.
Taime varrelehti on vähe, need on piklikmunajad, teritunud tipuga, ülemised rootsutud ja istuvad, alumised ahenevad rootsuks, karvased. Pikkus on 4-7 cm, laius 1-2,5 (5) cm. Juurmised lehed, mis arenevad õitsemise ajal või vahel hiljem, on pikarootsulised (kuni 10 cm), hõredalt karvased ja enamasti veidi südaja alusega, 5-12 cm pikad ja 2-5 (7) cm laiad. Maa-alune osa koosneb horisontaalsest, roomavast, harunenud risoomist, millel on rohkelt sügavale ulatuvaid (kuni 30 cm pikkuseid) lisajuuri. Paljunemine toimub nii seemnete abil kui ka vegetatiivselt risoomiga. Risoomiga laieneb küllaltki kiiresti.
Kopsurohu õied on mõlemasugulised ja kaheli õiekattega. Need koosnevad liitlehisest tupest ja kroonist. Tupp on puhetunud putkega, kellukjas, kolmnurksete tipmetega, mis pärast õitsemist suureneb. Kroon on lehterjas, laienenud servaosa on putkest veidi lühem, neelus asub karvaring. Õied on puhkemisel roosad, hiljem muutuvad karmiinpunaseks kuni lillaks ja õitsemise lõpul lillakassiniseks; vahel esinevad valged õied. Õied asetsevad tipmistes ebasarikates, millel on üksikud kõrglehed. Kopsurohi on putuktolmleja, õitseb varakevadel aprillis ja mai alguses, õied ei puhke üheaegselt. Viljaks on munajas, enamasti sile ja läikiv mustjaspruun pähklike, noorelt lühikarvane ja varustatud magusa lisemega, mis aitab levikul sipelgate abil. Seemned varisevad sageli poolvalminult ja järelvalmivad mullapinnal. [1-3]
Levila
Kopsurohi on levinud Kesk- ja Põhja-Euroopas, olles Eestis tavaline. Ta kasvab enamasti valguseküllasemates kohtades muidu varjulistes metsades, eelistades parasniiskeid muldi. [1]
Toime ja kasutamine
Harilik kopsurohi sisaldab tanniine (6–10%)[4], polüsahhariide (lima, mis sisaldab polügalakturonaani, arabinogalaktaani, ramnogalakturonaani), flavonoide (rutiin, kvertsetiin, kempferool), vähesel määral alkaloidide, vitamiine (C-vitamiin, karoteen), mineraalaineid (ränihappe soolad, mangaan, raud, kaalium, jood), ja kohvhappe derivaate (klorogeen- ja rosmariinhape). [2, 4]
Ravimtaimena kasutatakse peamiselt kopsurohu ürti, mida kogutakse pärast õiepungade moodustumist, kuid enne õite puhkemist. [2, 4] Kopsurohu tõmmist valmistatakse, valades kahele supilusikatäiele kuivatatud taimele klaasi keeva vett ja lastes sellel kümneminutilise tõmbamise järel soojalt ära juua. Välispidiselt kasutatakse kopsurohtu nahapõletike ja löövete korral vanndena ja kompressidena. [2]
Kopsurohi on tuntud rahvameditsiinis köhavastase ja röga lahtistava vahendina, mida kasutatakse ülemiste hingamisteede haiguste, tuberkuloosi ja teiste kopsuhaiguste puhul. Sellel on verejooksu peatavad, põletikuvastased, kootavad, kattevad ja haavu parandavad omadused. Kopsurohi mõjutab ka sisesekretsiooninäärmeid, toimib kuseeritina ning ravib edukalt kõhulahtisust, gastriiti, neeru-, kusepõie- ja soolepõletikku ning põiekivitõbe. Lisaks kasutatakse kopsurohu vesitõmmist juuste väljalangemise peatamiseks. [4,5]
Kasutatud allikad
1. bio.edu.ee (n.d.). kopsurohi. bio.edu.ee. Vaadatud 20.11.2023, aadressil http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/kopsurohi2.htm
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti entsüklopeediakirjastus.
3. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja (M. Leht, Ed.; Vol. 3). Eesti Loodusfoto.
4. Gorbunova, T. (1996). Ravimtaime atlas. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 94.
5. Tammorg, J., Kask, O., & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV ravimtaimed. Tallinn: Valgus. Lk 71–72.