Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Iminõgeselaadsed (Lamiales)
Sugukond: Huulõielised (Lamiaceae)
Perekond: Münt (Mentha)
Liik: Piparmünt - Mentha piperita L.

Botaaniline kirjeldus
Piparmünt on mitmeaastane 30-70 cm kõrgune tugeva iseloomuliku lõhnaga rohttaim huulõieliste sugukonnast, perekonnast münt. Tegemist on vesimündi (M. aquatica) ja põldmündi (M. spicata) hübriidiga. Vars on püstine, harunev ja neljakandiline, tihti punakaspruuni või lillaka varjundiga. Piparmündi lehed on teravatipulised, munajassüstjad, saagja servaga, pealt tumerohelised ja paljad; alt on need heledamad ja lühikeste lidus karvadega. Leheseis vastak. [1,2]

Õied on koondunud tihedatesse, mõnikord altpoolt katkendlikesse õisikutesse, mis on 2–7 cm pikad ja 1–1.5 cm laiad. Õisikuvars vahel harunenud. (Erinevalt põldmündist ei paikne õisikud lehtede kaenaldes.) Õietupp paljas, näärmetäpiline, ripsmeliste tipmetega. Õied kaheli õiekattega, viietised, need on väikesed, ebakorrapärased. Õite värvus on kas punane või lilla. Tupplehed on 3–4 mm pikad, a moodustavad huuljat õiekrooni katva putke. Õiekroon huuljas, 3.5–5 mm pikk, krooniputk paljas. Vili on pähklike. [1,2]

Levila
Kasvatatakse ravimtaimena, harva metsistub. [1]

Toime ja kasutamine
Piparmünt soodustab sapi nõristust, vähendab iiveldus ning gaaside teket ja valu seedekulglas ning maksa piirkonnas. Samuti soodustab see seedimist ja uriini eritumist. Välispidiselt kasutatakse teda naha sügelemise korral. [4] Piparmündi lehed sisaldavad eeterlikku õli, mille põhikomponentideks on L-mentool ja L-mentoon. Lisaks leidub selles limoneeni, tsineooli, mentooli, mentofuraani, isomentooni, metüülatsetaati, pulegooni ja karvooni. Piparmünt sisaldab ka tanniine, triterpeene, karoteeni, koliini, betaiini, mineraalaineid, flavonoide jt aromaatseid ühendeid. [5]  

Droogiks on lehed, mida kogutakse enne taime õitsemist või õitsemise alguses ja kuivatatakse õhutatud ruumis. Päevase annusena on soovituslik kasutada 3-6 g droogi või 5-15 ml tinktuuri või samaväärses koguses muid preparaate. Ülemäärase tarvitamise korral võivad kaasned valu südame piirkonnas. Taim võib soodustada raseduse katkemist. Vastunäidistusteks on sapikivitõbi maksapõletik, kõrvetised, refluksia. [5]

Kasutatud allikad
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zinge H., Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja. Tartu: Eesti Loodusfoto

2. WFO (2023): Mentha piperita L. Published on the Internet;http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000241184. Accessed on: 31 Dec 2023
3. Raal, A. (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus
4. Hunt, T. (2019) Nurmenukulõhna saabuvasse sügisesse. RMK loodusblogi. https://www.rmk.ee/metsa-majandamine/loodusblogi/nurmenukulohna-saabuvasse-sugisesse (24.09.2023)

5. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Lamiales
Family: Lamiaceae
Genus: Mentha
Species: Peppermint - Mentha piperita L.

Botanical Description
Peppermint (Mentha piperita) is a perennial herbaceous plant from the Lamiaceae family, typically growing 30–70 cm tall. It has a strong, characteristic aroma and is a hybrid of watermint (Mentha aquatica) and spearmint (Mentha spicata). The stem is erect, branched, quadrangular, and often has a reddish-brown or purplish hue. The leaves are sharply pointed, ovate-lanceolate, and serrated at the edges. They are dark green and glabrous on the upper surface, while the underside is lighter and covered with short, appressed hairs. The leaves are arranged oppositely. [1,2]

The flowers are grouped in dense, sometimes interrupted, inflorescences, which are 2–7 cm long and 1–1.5 cm wide. The inflorescence stem is sometimes branched. (Unlike spearmint, the inflorescences are not located in the leaf axils.) The calyx is glabrous, gland-dotted, with fringed tips. The flowers have a two-layered, five-parted perianth and are small and irregular. The flower color varies between red and purple. The calyx is 3–4 mm long and forms a tube that covers the bilabiate corolla. The corolla is bilabiate, 3.5–5 mm long, with a glabrous tube. The fruit is a nutlet. [1,2]

Distribution
Peppermint is cultivated as a medicinal plant and rarely becomes naturalized. [1]

Effects and Uses
Peppermint promotes bile secretion, reduces nausea, gas, and pain in the digestive tract and liver area. It also aids digestion and urine excretion. Externally, it is used to relieve itching. [4] Peppermint leaves contain essential oil, whose main components are L-menthol and L-menthone. Additionally, it contains limonene, cineole, menthol, menthofuran, isomenthone, methyl acetate, pulegone, and carvone. The plant also contains tannins, triterpenes, carotene, choline, betaine, minerals, flavonoids, and other aromatic compounds. [5]

The dried leaves, harvested before or at the beginning of flowering, are used as the raw material. They are dried in well-ventilated areas. The recommended daily dose is 3–6 g of dried material, 5–15 ml of tincture, or an equivalent amount of other preparations. Overuse may cause chest pain. Peppermint may also increase the risk of miscarriage. Contraindications include gallstones, liver inflammation, heartburn, and acid reflux. [5]

References
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja. Tartu: Eesti Loodusfoto.
2. WFO (2023): Mentha piperita L. Published online; World Flora Online. Accessed on: 31 Dec 2023.
3. Raal, A. (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
4. Hunt, T. (2019). "Nurmenukulõhna saabuvasse sügisesse." RMK Loodusblogi. Retrieved September 24, 2023, from RMK.
5. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.