Harilik alraun ehk mandragora

Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Õistaimed / Anthophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Eudicotyledonae
Selts: Maavitsalaadsed / Solanales
Sugukond: Maavitsalised / Solanaceae
Perekond: Mandragora / Mandragora
Liik: Harilik alraun ehk mandragora / Mandragora officinarum L.

Botaaniline kirjeldus
Alraun on morforooglilselt muutlik mitmeaastane rohttaim maavitsaliste sugukonnast. Taime kõige eripärasemaks tunnuseks on pikk, paks, harunenud juur. Taimel on peaaegu puuduv vars - lehed kasvavad juurmiselt, maale ligi hoidvas rosetis. Lehtede suurus ja kuju varieeruvad. Tavaliselt on need elliptilised, krobelised (meenutavad lehtpeedi lehti) ja lainelise servaga, karvased või paljad. Õied arenevad lehtede kaenaldesse. Õievarred on varieeruva pikkusega, kuni 45 cm pikad.

Õiekate kaheli, viietine, liitlehine. Tupplehed 6-28 mm pikad, aluselt kuni kahe kolmandiku ulatuses kokku kasvanud. Kroonlehed on rohekvalgest kahvatu sinise või violetse värvusega, 12–65 mm pikad ja nagu tupplehedki, aluselt liitunud. Õiekroon on kellukjas. Tolmukaid on viis, need on kinnitunud kroonlehtede alustele ja nende pikkus varieerub. Tolmukapead on tavaliselt kollased või pruunid, kuid mõnikord kahvatud sinised. Vili on kerajas 5-40 mm läbimõõduga mari. Küpsena on vili läikiv ja kollane või oranž – meenutab väikest tomatit. [1,2]

Levila
Taim on Vahemeremaade endeem, levinud Küprosel, Horvaatias, Bosnias ja Hertsegoviinas, Türgis ning Lähis-Idas. Itaalias on taim välja surnud.

Toime ja kasutamine
Alraun sisaldab tugevatoimelisi alkaloide, nagu skopolamiin, hüosküamiin, atropiin ja mandragoriin, mis avaldavad tugevat mõju kesknärvisüsteemile. [2,3]

Taim on juba ammustest aegadest tuntud oma mürgiste ja narkootiliste omaduste poolest. Vanasti kasutati seda narkootikumina ja afrodisiaakumina ning usuti, et sellel on teatud maagilised jõud. Arvati, et taime juur on tumedate maavaimude võimuses. Levis uskumus, et mandragoorat saab ohutult üles kaevata ainult kuupaistel, pärast sobivat palvet ja rituaali, sidudes taime musta koeraga nööriga. Inimkäed ei tohtinud taimega kokku puutuda. Keskaegsetel aegadel arvati, et mandragoorat maast välja tõmmates kostab karje, mis tapab või ajab hulluks neid, kes ei sulgenud oma kõrvu selle eest. Pärast taime maast vabastamist sai seda kasutada heatahtlikel eesmärkidel, näiteks ravimiseks, armastuse esilekutsumiseks, raseduse soodustamiseks ja rahuliku une tagamiseks. Mandragorat kasutatakse siiani aeg-ajalt homöopaatias ja rahvameditsiinis ning sellel on rakendusi kaasaegses nõiakunstis ja okultismis. [2]

Kasutatud allikad  
1. Mandragora L. Published on the Internet;http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-4000023017. Accessed on: 05 Jan 2024
2. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2018, November 2). mandrake. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/mandrake-Mandragora-genus
3. Monadi, T., Azadbakht, M., Ahmadi, A., & Chabra, A. (2021). A Comprehensive Review on the Ethnopharmacology, Phytochemistry, Pharmacology, and Toxicology of the Mandragora Genus; from Folk Medicine to Modern Medicine. Current pharmaceutical design, 27(34), 3609–3637. https://doi.org/10.2174/1381612827666210203143445