Views: 48
Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Iminõgeselaadsed / Lamiales
Sugukond: Huulõielised / Lamiaceae
Perekond: Südamerohi / Leonurus
Liik: Veiste-südamerohi / Leonurus cardiaca L.
Botaaniline kirjeldus
Veiste-südamerohi on 30-90 cm kõrgune hallika värvusega mitmeaastane huulõieliste sugukonda kuuluv rohttaim. [3] Hallika värvuse annavad taimele pikad ja pehmed karvad, millega ta üleni kaetud on. [1] Vars on enamasti harunev, püstine, neljakandiline. Lehed paiknevad vastakuti. Alumised lehed on sõrmjalt viietised, ülemised 3-5 hõlmaga. Lehtede alaküljed on kaetud valkjate karvadega. Taime õied on väikesed, valkjasroosad ja paiknevad 5-6 kaupa vart ümbritsevad männases. Õite kandelehed tihedalt karvased ja naaskeljad - see teeb taime veidi torkivaks. Taim õitseb juunist septembrini. [1,3]
Levila
Veiste-südamerohi on pärit Aasiast ja Kagu-Euroopast, kuid esineb tänapäeval laialdaselt juba kogu maailmas. Taim kasvab enamasti parkides, teeservades, jäätmaadel ja veekogude kallastel. [1,2]
Toime ja kasutamine
Droogiks kasutatakse ürti, 40 cm pikkuseid õisikuvarsi, mis on korjatud õitsemise algul. Kuivatatakse õhutatult temperatuurivahemikus 30-40 °C. Kasutatakse närve rahustava vahendina ning selle toime on palderjanist 3- kuni 4-kordselt tugevam. [3] Veiste-südamerohul on ka toime südameveresoonkonnale ning seda kasutatakse selle häirete näiteks südamepekslemise ja -vahelöökide puhul. Taime kasutatakseka emakaverejooksu ja valuliku menstruatsiooni puhul ning välispidiselt haavade ravimisel. [1] Päevane annus on 4 - 6 g droogi, mida tarvitatakse alkoholtõmmisena. [3]
Taimes leidub peamiselt diterpeene, alkaloide, steroole, iridoidide, flavonoide, ursoolhapet, mineraalide jt. [1]
Kasutatud allikad
1. Fierascu, R., Fierascu, I., Ortan, A. et al. (2019). Leonurus cardiaca L. as a Source of Bioactive Compounds: An Update of the European Medicines Agency Assessment Report. BioMed Research International. DOI: https://doi.org/10.1155/2019/4303215
2. Värva, M. (2004). Meie ravimtaimed. Tartu: ELMATAR kirjastus
3. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus