Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Iminõgeselaadsed / Lamiales
Sugukond: Teelehelised / Plantaginaceae
Perekond: Sõrmkübar / Digitalis
Liik: Verev sõrmkübar/ Digitalis purpurea L.

Botaaniline kirjeldus
Verev sõrmkübar on kaheaastane või lühiealine mitmeaastane rohttaim. Esimesel aastal moodustab taim lehekodariku maapinnal. Teisel aastal areneb kodarikust juba õitsev vars, mis  tavaliselt 1–2 meetrit kõrge, mõnikord pikemgi. Õitsev vars on lehistunud. Lehed paiknevad sellel vahelduvad, spiraalselt. Lehed on lihtsad, 10–35 cm pikkused ja 5–12 cm laiused, saagja või täkilise servaga, piklikmunajad, tömbitipulised. Lehed on kaetud hallikasvalgete pehmete ja näärmeliste karvadega, mis annavad selle pinnale villase tekstuuri. [1-3]

Õied paiknevad enam-vähem ühekülgselt varre tipus paiknevas kobaras. Õiekate on kaheli, viietine. Nii tupp kui kroon on liitlehised. Tupplehed on rohelised, viie tipmega. Õiekroon on 4-6 cm pikk torujas longus kellukat meenutav huuljas õis. Õiekroon on tavaliselt lilla värvusega, kuid aretatud sortidel võib see olla ka roosa, kollane või valgee. Krooni alumise huule (labellum) sisepind on kaetud valgeservaliste täppidega ja hõredate karvadega, mis meelitavad kimalasi. Õiekroon ulatub tupest peaaegu täielikult välja. Tolmukaid on neli, nendest kaks lühemad, kaks pikemad. Emakas on liitviljalehine, emakakelu vaid üks. Õitsemisaeg on varasuvi, mõnikord arenevad suve lõpus ka õitsevad lisavõrsed. Taim on putuktolmleja, tolmeldajateks on enamasti mesilased ja kimalased. Vili on munajas, teravatipuline kupar, mis küpsedes avaneb ja vabastab arvukalt väga väikeseid, 0,1–0,2 mm suuruseid pruunikaid seemneid. [1-3]

Levila
Kasvab looduslikult Edela- ja Kesk-Euroopas. Leidub ka Vahemere saartel ja Aafrika põhjaosas. Võõrliigina levib ka Aasias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ja Okeaanias. Eestis kasvatatakse teda ilutaimena aedades. Kasvamiseks sobib happeline, parasniiske hea läbilaskvusega muld. [1]

Toime ja kasutamine
Verevat sõrmkübarat naturaalsel kujul ravimtaimena ei tarvitata, kuna taim on mürgine. Taime lehtedest valmistatakse südametegevust tugevdavaid ravimeid, mida tarvitatakse ainult arsti ettekirjutusel. Üledoseerimise puhul kuhjuvad südameglükosiidid aja möödudes organismi ning seejärel ilmnevad mürgistusnähud. [1,2]

Verevast sõrmkübarast leidub peamiselt digitoksigeniini, gitoksigeniini, gitaloksigeniini, pregnaani glükosiide, steroidseid saponiine ja antrakinoone. [2] Peamised toksiinid on kaks keemiliselt sarnast südameglükosiidi: digitoksiin ja digoksiin. Nagu teistegi südameglükosiidide puhul, avaldavad need toksiinid oma mõju inhibeerides ensüümi ATPaasi aktiivsust transmembraanses valkude kompleksis, mis moodustab naatrium-kaalium-ATPaasi pumba (Na+/K+-ATPaas). Na+/K+-ATPaasi inhibeerimine põhjustab omakorda mitte ainult raku sees oleva Na+ taseme tõusu, vaid ka kaltsiumi tõusu, mis omakorda suurendab müokardi lihaspingeid. Teisisõnu, täpselt õiges annuses võib sõrmkübara toksiin põhjustada südame tugevamat löömist. Siiski on teada, et digitoksiinil, digoksiinil ja mitmel muul südameglükosiidil on järsk doosi-vastuse kõver, st väikesed annuse suurendamised võivad muuta ravimi annuse ebaefektiivsest surmavaks. [3,4]

Digitalise mürgistuse sümptomiteks on madal pulss, iiveldus, oksendamine ja südame erinevate osade koordineerimata kokkutõmbed, mis viivad südameseiskumiseni ja lõpuks surmani. [5]

Kasutatud allikad
1. Värva, M. (2004). Meie ravimtaimed. Tartu: ELMATAR kirjastus.
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 
3. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2023, October 30). foxglove. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/foxglove
4. Whayne T. F., Jr (2018). Clinical Use of Digitalis: A State of the Art Review. American journal of cardiovascular drugs : drugs, devices, and other interventions, 18(6), 427–440. https://doi.org/10.1007/s40256-018-0292-1
5. Hauptman, P. J., & Kelly, R. A. (1999). Digitalis. Circulation, 99(9), 1265–1270. https://doi.org/10.1161/01.cir.99.9.1265
6. North Carolina Extension Gardener Plant Toolbox. (2021). Digitalis purpurea (Common Foxglove, Foxglove). Vaadatud 22. novembril, 2023, aadressil https://plants.ces.ncsu.edu/plants/digitalis-purpurea/.

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Lamiales
Family: Plantaginaceae
Genus: Digitalis
Species: Common foxglove - Digitalis purpurea L.

Botanical Description
The common foxglove (Digitalis purpurea) is a biennial or short-lived perennial herbaceous plant. In its first year, the plant forms a basal rosette of leaves on the ground. In the second year, a flowering stem develops from the rosette, typically growing 1–2 meters tall, sometimes even taller. The flowering stem is leafy, with alternate, spirally arranged leaves. The leaves are simple, 10–35 cm long, and 5–12 cm wide, with serrated or toothed margins, oblong-ovate shape, and rounded tips. The leaves are covered in soft, glandular, grayish-white hairs, giving them a woolly texture. [1-3]

The flowers are arranged in a one-sided raceme at the tip of the stem. The perianth is double-layered and pentamerous. Both the calyx and corolla are fused. The calyx is green, with five tips. The corolla is tubular, drooping, bell-shaped, and bilabiate, 4–6 cm long. It is usually purple, but cultivated varieties may be pink, yellow, or white. The inner surface of the lower lip (labellum) is spotted with white-edged markings and sparse hairs, which attract bumblebees. The corolla extends almost completely beyond the calyx. There are four stamens, two shorter and two longer. The ovary is compound, with a single pistil. Flowering occurs in early summer, and secondary flowering shoots may develop in late summer. The plant is insect-pollinated, primarily by bees and bumblebees. The fruit is an ovate, pointed capsule that splits open when mature, releasing numerous tiny, brownish seeds measuring 0.1–0.2 mm. [1-3]

Distribution
The common foxglove grows naturally in southwestern and central Europe, including Mediterranean islands and northern Africa. As an introduced species, it has spread to Asia, North and South America, and Oceania. In Estonia, it is cultivated as an ornamental garden plant. It thrives in acidic, well-drained, moderately moist soils. [1]

Effects and Uses
The common foxglove is not used as a medicinal plant in its natural form due to its toxicity. Its leaves are used to produce heart-strengthening medicines, which are administered strictly under medical supervision. Overdosing can lead to the accumulation of cardiac glycosides in the body, causing symptoms of poisoning over time. [1,2]

The plant contains compounds such as digitoxigenin, gitoxigenin, gitaloxigenin, pregnane glycosides, steroidal saponins, and anthraquinones. [2] The primary toxins are two chemically similar cardiac glycosides: digitoxin and digoxin. These toxins exert their effects by inhibiting the activity of the enzyme ATPase in the transmembrane protein complex forming the sodium-potassium pump (Na+/K+-ATPase). This inhibition raises intracellular sodium levels, leading to an increase in calcium levels, which enhances myocardial contractility. In precise doses, the foxglove toxin can make the heart beat more strongly. However, digitoxin, digoxin, and other cardiac glycosides are known for their steep dose-response curve, meaning even slight increases in dosage can turn a therapeutic dose into a lethal one. [3,4]

Symptoms of digitalis poisoning include slow heart rate, nausea, vomiting, and uncoordinated contractions of different parts of the heart, leading to cardiac arrest and, ultimately, death. [5]

References
1. Värva, M. (2004). Meie ravimtaimed. Tartu: ELMATAR Kirjastus.
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
3. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2023, October 30). Foxglove. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/foxglove
4. Whayne T. F., Jr (2018). Clinical Use of Digitalis: A State of the Art Review. American Journal of Cardiovascular Drugs, 18(6), 427–440. https://doi.org/10.1007/s40256-018-0292-1
5. Hauptman, P. J., & Kelly, R. A. (1999). Digitalis. Circulation, 99(9), 1265–1270. https://doi.org/10.1161/01.cir.99.9.1265
6. North Carolina Extension Gardener Plant Toolbox. (2021). Digitalis purpurea (Common Foxglove, Foxglove). Accessed November 22, 2023, at https://plants.ces.ncsu.edu/plants/digitalis-purpurea/