Harilik ogaõun

Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Maavitsalised / Solanales
Sugukond: Maavitsalised / Solanaceae
Perekond: Ogaõun / Datura
Liik: Harilik ogaõun / Datura stramonium L.

Botaaniline kirjeldus
Harilik ogaõun on üheaastane, vabalt harunev rohttaim maavitsaliste sugukonnast. Taim moodustab kuni 60–150 cm kõrguse põõsa. Juurestik on pikk, paks, kiuline ja valge. Vars on jäme, püstine, lehine, sile ning kahvatukollasest rohelisest kuni punakaslillani. Varre küljest hargnevad korduvalt oksad, millest iga haru moodustab lehe ja ühe püstise õie. Hariliku ogaõuna lehed on vahelduvad (kuni 20 cm pikkused) ning nende servad on ebaühtlase sakilise kujuga. Õiekate on kaheli, viietine. Tupplehed moodustavad nurgelise putke, mis on ulatub kolmandikule kroonist. Kroonlehed on liitunud, moodustades lehtri. Õis avaneb spiraalselt, on meeldiva lõhnaga; värvilt valgest kreemika või violetseni, 6–9 cm pikad; ja kasvavad lühikestel vartel kas lehtede kaenlatest või harude hargnemiskohtadest. Vili on munajas, ogaline neljakambriline kupar, milles on palju lapikuid seemneid. [1]

Levila
Harilik ogaõun on looduslikult levinud Kagu-Euroopast Ida-Aasiani. Eestis kasvab harilik ogaõun pigem haruldase taimena ning teda on leitud prahipaikadest. Samas kasvatatakse harilikku ogaõuna ka ilutaimena ning aretatud on eri värvi õitega teisendeid. [2]

Toime ja kasutamine
Taim on mürgine. Hariliku ogaõuna keemiline koostis sarnaneb musta belladonna omaga. Hariliku ogaõuna lehed sisaldavad tropaanalkaloide (~0,1–0,7%) L-hüostsüamiini ja L-skopolamiini vahekorras 4:1, apoatropiini, belladonniini ja tigloüülmeteloidiini. [2] Samuti sisaldub lehtedes flavonoide, kumariini ja fenoolhappeid. [1] Hariliku ogaõuna seemned sisaldavad samuti tropaanalkaloide (~0,4–0,6%) L-hüostsüamiini ja L-skopolamiini suhtes 4:1, indoolalkaloide, lektiine, proteiine (12–25%) ja rasvõli (15–45%). [2]

Kasutatud allikad
1. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2023, November 16). datura. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/plant/Datura
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.