Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Astrilaadsed (Asterales)
Sugukond: Korvõielised (Asteraceae)
Perekond: Sigur (Cichorium)
Liik: Harilik sigur - Cichorium intybus  L.

Botaaniline kirjeldus
Sigur on mitmeaastane ühekojaline rohttaim, mis kuulub korvõieliste sugukonda, siguri parekonda. Taime kõrgus jääb vahemikku 0,4 kuni 1,2 meetrit, harvadel juhtudel ulatudes kuni 1,5 meetrini. Siguri vars on püstine, kandiline ja seest õõnes, mis enamasti haruneb rohkem ülemises osas. Sageli on see kaetud karedate karvadega. Taimel on tugev, harunenud juur, mis tungib sügavale mulda. Juurmised lehed on siguril sageli kodarikuna, hambulised või peaaegu terved, alusel ahenevad lühikeseks tiivuliseks rootsuks. Varrelehti on vähe, need on väiksemad, piklikud kuni süstjad, rootsutud, peaaegu varreümbrised, väikeste kõrvakestega. [1,2] 

Taimel esinevad ainult keelõied, mis moodustavad korvõisiku. Õied on enamasti sinised, harvem roosakad või valkjad, pikkusega 1,2-2,5 cm. Õisikute alusel on ka üldkatis, mille välimised lehekesed on ripsmelise servaga ja alusel nahkjad. Korvõisikud paiknevad üksikult või mitme kaupa varre ja selle harude tipul ning ülemiste lehtede kaenlas. Sigur õitseb juulist septembrini, tolmeldamine toimub putukate abil. Siguri vili on 2-3 mm pikkune seemnis. Paljunemine toimub seemnete abil. [1,2] 

Levila
Sigur on kosmopoliit, levinud peaaegu kogu Euroopas, laialdaselt Aasias, Põhja-Aafrikas ning tulnukana Lõuna-Aafrikas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Eestis esineb see kultuurist metsistunult ning tulnukana, olles paiguti esinev, Lääne- ja Põhja-Eestis kohati tavaline. Kasvukoht on enamasti umbrohuna teeservadel, põldudel, kraavide ääres, inimasustuse läheduses, jäätmaadel ja harva pärisniitude lagedamatel kohtadel. Samuti kasvatatakse seda aedades kultuurtaimena. Eesti ökosüsteemides on sigur võõrliik. Taim kasvab lagedamatel kohtadel, pole seotud ühegi kindla kooslusega. Sageli leidub seda koos suure teelehe ja mitmete kõrrelistega. [1-3]

Toime ja kasutamine
Ravimina kasutatakse kogu taime – õisi, lehti, juuri. Juuri kogutakse septembris-oktoobris. Sigurijuurtes leidub polüsahhariidi inuliini, mis lahustub kuumas vees. Inuliin aitab diabeedi korral reguleerida vere glükoosisisaldust. Juurtes on ka C-, B-, E-vitamiini, koliini, valke, rasvu, pektiini, parkaineid, mineraalsooli ja hulgaliselt mikroelemente. Noori lehti võib tarvitada värskelt salatites. Juured on ammutuntud kohvi aseaine. Juuri kasutatakse röstitult kohvisegudes, mis annab kohvile erilise maitse, aroomi ja värvuse. [1,2]

Siguril on mikroobi- ja põletikuvastane, sapi- ja kuseeritust ergutav (diureetiline), rahustav, kootav ja söögiisu äratav toime. Korrastab ainevahetust, vähendab higistamist. [2,4,5] Kasutatakse gastriidi ja soolepõletiku, maksa-, neeru- ja sapipõiepõletiku, sapi- ja põiekivide puhul. Sigur parandab seedetegevust, tõstab söögiisu, vähendab uriini suhkrusisaldust. [2,4,5] Droogiks varutakse juuri, lehti ja ürti. Juured kogutakse sügisel, siis pestakse, tükeldatakse ja kuivatatakse temperatuuril 50-60 °C. Lehti ja ürti varutakse õitsemise ajal. Ürt kogutakse u 15 cm ladvaosana, koos õite ja lehtedega ning kuivatatakse temperatuuril 40-50 °C. Ühekordne annus droogi on 2-4 g. [6] 

 Kasutatud kirjandus
1. Gorbunova, T. (1996). Ravimtaime atlas: praktiline ravimtaimemääraja kõigile. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda
2. Krall,H., Kukk, T., Kull,T. [jt.]. (2010). Eesti taimede määraja. Lohkva, Tartumaa: Eesti Maaülikool, Eesti Loodusfoto.
3. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
4. Community herbal monograph on Cichorium intybus L., radix. (2012). European Medicines Agency. EMA/HMPC/121816/2010, 2012.
5.Street, A. R., Sidana, J., & Prinsloo, G. (2013). Cichorium intybus: Traditional Uses, Phytochemistry, Pharmacology, and Toxicology. Evidence-Based Complementary and Alternative Medicine, 2013. https://doi.org/10.1155/2013/579319
6. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Asterales
Family: Asteraceae
Genus: Cichorium
Species: Common chicory - Cichorium intybus L.

Botanical Description
Chicory (Cichorium intybus) is a perennial monoecious herbaceous plant belonging to the Asteraceae family, genus Cichorium. It grows to a height of 0.4–1.2 m, occasionally reaching up to 1.5 m. The stems are upright, square-shaped, hollow, and often branch more in the upper part. The stems are frequently covered with coarse hairs. The plant has a robust, branched taproot that penetrates deep into the soil. Basal leaves often form a rosette, are toothed or nearly entire, and taper into a short winged petiole. Stem leaves are sparse, smaller, elongated to lanceolate, sessile, and nearly clasp the stem, often with small auricles. [1,2]

The plant produces only ligulate flowers arranged in capitula. The flowers are typically blue but may occasionally be pinkish or whitish, measuring 1.2–2.5 cm in length. Each capitulum is subtended by an involucre, with outer bracts featuring fringed margins and leathery bases. The capitula appear singly or in groups at the tips of the stems and branches or in the axils of the upper leaves. Chicory blooms from July to September, with pollination facilitated by insects. The fruit is an achene measuring 2–3 mm, and the plant reproduces through seeds. [1,2]

Distribution
Chicory is cosmopolitan, found throughout Europe, widely in Asia, North Africa, and introduced species in South Africa, the Americas, Australia, and New Zealand. In Estonia, chicory is naturalized and occasionally found as a wild plant, particularly in western and northern regions. It grows in open, sunny locations, often along roadsides, fields, ditches, wastelands, and rarely in open meadows. It is also cultivated as a garden crop. Chicory is an alien species in Estonia and often co-occurs with other plants like plantains and grasses. [1–3]

Effects and Uses
All parts of chicory—flowers, leaves, and roots—are used medicinally. Roots are harvested in September and October. Chicory roots contain the polysaccharide inulin, which is water-soluble and helps regulate blood glucose levels in diabetes. The roots also contain vitamins C, B, and E, choline, proteins, fats, pectin, tannins, mineral salts, and numerous trace elements. Young leaves can be eaten fresh in salads. The roots are widely known as a coffee substitute, roasted and mixed with coffee to impart a unique flavor, aroma, and color. [1,2]

Chicory has antimicrobial, anti-inflammatory, bile and diuretic stimulating, soothing, astringent, and appetite-enhancing effects. It supports metabolism, reduces sweating, and is used for gastritis, intestinal inflammation, liver, kidney, and gallbladder inflammation, as well as for gallstones and urinary stones. Chicory improves digestion, stimulates appetite, and lowers urinary sugar levels. [2,4,5]

For medicinal use, roots, leaves, and the herb are collected. Roots are harvested in autumn, washed, chopped, and dried at 50–60°C. Leaves and the herb are collected during flowering, with the upper 15 cm of the plant, including flowers and leaves, being dried at 40–50°C. The typical dose of dried herb is 2–4 g. [6]

References
1. Gorbunova, T. (1996). Ravimtaime atlas: praktiline ravimtaimemääraja kõigile. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
2. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., et al. (2010). Eesti taimede määraja. Lohkva, Tartumaa: Eesti Maaülikool, Eesti Loodusfoto.
3. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
4. Community herbal monograph on Cichorium intybus L., radix. (2012). European Medicines Agency. EMA/HMPC/121816/2010, 2012.
5. Street, A. R., Sidana, J., & Prinsloo, G. (2013). Cichorium intybus: Traditional Uses, Phytochemistry, Pharmacology, and Toxicology. Evidence-Based Complementary and Alternative Medicine, 2013. https://doi.org/10.1155/2013/579319
6. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.