Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Astrilaadsed (Asterales)
Sugukond: Korvõielised (Asteraceae)
Perekond: Vesikanep (Eupatorium)
Liik: Harilik vesikanep - Eupatorium cannabinum L.

Botaaniline kirjeldus
Vesikanep on mitmeaastane ühekojaline rohttaim, mis kuulub korvõieliste sugukonda, perekonda vesikanep. Taime kõrgus võib varieeruda 0,5 kuni 1,5 meetrini. Sageli moodustab vesikanep suuri kogumikke. Vars on püstine, tugev ja ülemises osas harunenud,  peenevaoline ja sageli lühikarvane. Varre värvus varieerub rohelisest punakani. Maa-alune osa koosneb jämedast, ruljast, sõlmlisest risoomist, mis asetseb mullas viltuselt ja on varustatud rohkete peenikeste lisajuurtega. Lehed on sulgroodsed, vastakuti kinnituvad, suured, pealt pehmekarvased ja alt veidi näärmelised. Alumised lehed on sõrmjagused, 3 või 5 hõlmaga, pikalt teritunud ja ebaühtlaselt saagja või hambulise servaga. Lehe keskmine hõlm on 8-15 cm pikk ja 2-4,5 cm lai, külgmised hõlmad on väiksemad. Ülemised varrelehed on sageli terved ja terveservalised. [1]

Taimel esinevad mõlemasugulised putkõied, mis on määrdunudpunased kuni roosakad, harvem valkjad. Õied on koondunud väikestesse lühiraolistesse korvõisikutesse, igaühes tavaliselt viis õit. Õisiku pikkus ulatub kuni 1 cm ja laius on 2-3 mm. Igal õisikul on väike üldkate, mis koosneb lehekeste kogumist. Korvõisikud on omakorda koondunud suurtesse kännasjatesse liitõisikutesse, mille läbimõõt on 6-9 cm. Õitsemisaeg kestab juulist augustini, mõnikord kuni septembrini, tolmeldamine toimub putukate abil. Vesikanepi vili on 4-5-kandiline, 2-3 mm pikkune seeme, millel on ahenenud alus ja tömbi tipuga kuju. Seemned on varustatud valge, 4-5 mm pikkuse pappusega, mis koosneb peentest karedatest karvadest. Viljad valmivad septembris ja levivad tuule abil. Paljunemine toimub seemnete kaudu, kuid taimi saab paljundada ka puhma jagamise teel. [1]

Levila
Levinud laialdaselt Euroopas, puudub põhjapoolsetes piirkondades, esineb ka Lääne-Siberis, Kesk- ja Ees-Aasias, kohati Põhja-Aafrikas, Ka sisse tooduna Kagu-Aasias ning Põhja-Ameerikas. Eestis paiguti tavaline. [2,3] Vesikanep kasvab meil veekogude kallastel, kaldavõsastikes, kraavides, soostunud ja niisketel aladel, lamminiitudel, sageli lammi- ja lodumetsades, ka niisketes salumetsades või nende servadel. Eelistab varjulist kasvukohta. [1,3]

Toime ja kasutamine
Varem kasutatud ravimtaimena. Mitte kasutada seespidiselt, sest alkaloidide tõttu on droogil maksa kahjustav ja vähki tekitav mõju. Kokkupuude värske taimega võib põhjustada nahaärritust. [2] Vesikanepi pikkadest tugevatest vartest saab jämedat kiudu, millest võib punuda tugevat nööri ja jämedat köit. Vartest ja lehtedest saab sinist või peaaegu musta värvainet. Rahvameditsiinis on vesikanepit kasutatud verdpuhastava vahendina, kuid on mürgine ning seetõttu enam ei tarvitata. [3]

Kasutatud allikad
1. Krall,H., Kukk, T., Kull,T. [jt.]. (2010). Eesti taimede määraja. Lohkva, Tartumaa: Eesti Maaülikool, Eesti Loodusfoto.
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
3. Pedaste, M., Marandi, T., Sarapuu, T., Toom, M. (2000,2005). Eesti taimed. Loodusteaduste didaktika lektoraat, MRI, Tartu Ülikool.
https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/vesikan.htm (30.09.2023)

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Asterales
Family: Asteraceae
Genus: Eupatorium
Species: Hemp-agrimony - Eupatorium cannabinum L.

Botanical Description
Hemp agrimony (Eupatorium cannabinum) is a perennial, monoecious herbaceous plant belonging to the Asteraceae family. It grows between 0.5 to 1.5 meters tall and often forms dense stands. The stem is upright, robust, branching in the upper parts, finely grooved, and often sparsely hairy. Its color ranges from green to reddish. The underground part consists of a thick, cylindrical, nodular rhizome lying obliquely in the soil and accompanied by numerous fine adventitious roots. The leaves are pinnate, opposite, large, softly hairy on the upper surface, and slightly glandular beneath. The lower leaves are palmately divided into three or five lobes with serrated or unevenly toothed edges. The central lobe measures 8–15 cm in length and 2–4.5 cm in width, while the lateral lobes are smaller. The upper stem leaves are often entire and have smooth margins. [1]

The plant produces hermaphroditic, tubular flowers that are dull pink to rosy, or occasionally whitish. The flowers are clustered into small, short-stalked capitula, each containing five florets. Each capitulum is about 1 cm long and 2–3 mm wide and is surrounded by a small involucre made of a collection of bracts. These capitula are arranged into large, corymb-like compound inflorescences with a diameter of 6–9 cm. The flowering period is from July to August, sometimes extending into September, with pollination occurring through insects. The fruit is a 4–5-angled achene, measuring 2–3 mm in length, with a tapered base and blunt apex. Achenes are equipped with a white, 4–5 mm long pappus of fine, rough hairs that facilitate wind dispersal. Seeds mature in September, and the plant reproduces both by seeds and by division of clumps. [1]

Habitat
Hemp agrimony is widely distributed across Europe, absent only in the northernmost regions, and is also found in Western Siberia, Central and Eastern Asia, parts of North Africa, and as an introduced species in Southeast Asia and North America. In Estonia, it is moderately common in certain regions. [2,3] Hemp agrimony thrives in wet habitats, such as riverbanks, riparian thickets, ditches, swampy or moist areas, floodplain meadows, and moist forests or forest edges. It prefers shaded locations. [1,3]

Effects and Uses
Historically used as a medicinal plant, hemp agrimony is no longer recommended for internal use due to its alkaloid content, which has hepatotoxic and carcinogenic effects. Contact with the fresh plant may cause skin irritation. [2]

The plant’s long, sturdy stems can be used to produce coarse fibers suitable for making strong ropes and cords. Its stems and leaves can be used to obtain a blue or nearly black dye. In folk medicine, it was once used as a blood-purifying agent, but its toxicity has led to its discontinuation for this purpose. [3]

References
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., [et al.]. (2010). Eesti taimede määraja. Lohkva, Tartumaa: Eesti Maaülikool, Eesti Loodusfoto.
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
3. Pedaste, M., Marandi, T., Sarapuu, T., Toom, M. (2000, 2005). Eesti taimed. Loodusteaduste didaktika lektoraat, MRI, Tartu Ülikool. https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/vesikan.htm (30.09.2023).