Harilik aaloe

Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Üheidulehelised / Monocotyledonae
Selts: Asparilaadsed / Asparagales
Sugukond: Heinpuulised / Xanthorrhoeaceae  
Perekond: Aaloe / Aloe
Liik: Harilik aaloe / Aloe vera (L.) Burm.f.

Botaaniline kirjeldus
Harilik aaloe on varreta taim või väga lühikese varrega taim, kes kasvab tavaliselt 60–100 cm kõrguseks ja levib tütarvõsude abil. Taime lehed on paksud ja mahlased, rohelisest hallroheliseni, mõnedel sortidel on lehe üla- ja alapinnal valged täpid. Lehe serv on harvalt saagjas ja väikeste hammastega. Lehed on paksud ja "lihakad". Nende läbilõikes võib märgata kolme kihti: Sisemine kiht on läbipaistev geel, mis koosneb 99 % ulatuses veest. Ülejäänud osa moodustavad glükomannaanid, aminohapped, lipiidid, fütosteroolid ja vitamiinid. Keskmine kiht on kibedamaitseline kollane piimmahl, mis sisaldab antratseeni derivaate. Välimine kiht on 15-20 raku paksune kiht, milles toimub sahhariidide ja valkude süntees. Viimane kaitseb taime ka väliste tegurite eest. Õied moodustuvad kobarasse õisikuvarrele, mis õitsemise korral lehekodarikust kasvab. Iga õis on lühikese raoga, rippuv, kollase torujate kroonlehtedega, mille pikkus on 2–3 cm. Õis kolmetine, tsönokarpne, kolmeviljalehine. Vili on kupar. Nagu teisedki Aloe liigid, moodustab Aloe vera arbuskulaarse mükoriisa, juurte sümbioosi, mis võimaldab taimel paremini omastada mullast mineraalaineid.

Levila
Harilik aaloe kasvab Põhja-Aafrikas ja paljudes teistes sooja kliimaga piirkondades. Aloe võib ellu jääda tingimustes, millistes teised taimed närbuvad ja surevad. Ekstreemsetes olukordades sulgeb see taim poore, hoides niiskust lehtede sees [1].

Toime ja kasutamine
Aaloe sisaldab üle 160 erineva bioaktiivse aine, millel on mitmesuguseid tervisele kasulikke toimeid. Taim sisaldab vitamiine (nt B12, foolhapet, C-vitamiini, A-vitamiini ja E-vitamiini), mineraale (kaltsium, tsink, magneesium, kaalium), fütokemikaale nagu lignaanid, fütosteroolid, polüfenoolid, anthrakinoonid (nt emodiin) ja eeterlikke õlisid. Aaloe koostisosade seas leidub ka polümannanaane, mis aitavad parandada organismi immuunfunktsioone. [1]

Aaloemahl ja selle preparaadid on laialdaselt tuntud oma põletikuvastaste, antibakteriaalsete ja haavu parandavate omaduste poolest. Taim ergutab seedesüsteemi toimimist, suurendab söögiisu, leevendab kõhukinnisust ning aitab maohaavandite ja kroonilise gastriidi puhul. Samuti on aaloe kasulik kiiritustõve haavandite ravis ja seda kasutatakse naha taastamiseks pärast põletusi, ohatisi ning raskesti paranevaid haavu. Välispidiselt kasutatakse aaloemahla sageli ka kompressideks mädaste haavade ja troofiliste haavandite raviks, samuti suuõõne ja igemete haiguste korral. [1-2]

Aaloe on laialdaselt kasutatav ka Aafrika kultuurides, kus on tuntud selle raviomadused juba üle 3000 aasta. Aaloe lehed sisaldavad antraglükosiide, vaikaineid ja fermente, mis muudavad selle kasulikuks ravimtaimedeks, kui kasutatakse värske aaloemahla või kuivatatud mahla (saburit). Sabur, mida saadakse taimede lehtedest, on tuntud oma lahtistava ja bakterite arengut pidurdava toime poolest. Samuti kaitseb see kiirguse eest ja aitab kiirgusnahapõletike ravis. [3]

Taim on vastunäidustatud kõhulahtisuse, raskete maksa- ja neeruhaiguste ning kõhuprobleemide korral. [3,4]

Kasutatud allikad
1. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
2. Guo, X., & Mei, N. (2016). Aloe vera: A review of toxicity and adverse clinical effects. J Environ Sci Health C Environ Carcinog Ecotoxicol Rev, 34(2), 77–96. https://doi.org/10.1080/10590501.2016.1166826
3. Postimees. (2016, november 16). Aknalaua arst: aaloe aitab põletikku ja põletust ravida. Postimees. https://majandus.postimees.ee/387842/aknalaua-arst-aaloe-aitab-poletikku-ja-poletust-ravida
4. Ain Raal "Farmakognoosia Õpik kõrgkoolile. Teine, parandatud ja täiendatud väljaanne", Tartu Ülikooli Kirjastus