Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Astrilaadsed (Asterales)
Sugukond: Korvõielised (Asteraceae)
Perekond: Jumikas (Centaurea)
Liik: Rukkilill - Centaurea cyanus L.

Botaaniline kirjeldus
Rukkilill on ühe- või kaheaastane ühekojaline rohttaim korvõieliste sugukonnast ja jumika perekonnast. Taime kõrgus on tavaliselt (15) 20-75 (100) cm. Varred enamasti üksikult kasvavad, püstised, hargnemine toimub keskpaigast või sellest veidi altpoolt. Varreharud on viltu üles suunatud, pikad, ja kogu vars on kaetud helbeliselt võrkjate valkjate kuni hõbedaste karvadega, millel on heledamad kandid. Taimel on sammasjas harunev juur, mis ulatub mullas kuni 20 cm sügavusele. Lihtlehed, pealmiselt helbeliste karvade tõttu valkjas kuni hallikas, alaküljelt viltjaskarvane. Juurmised ja alumised varrelehed on süstjad, veidi tömbi tipuga, terve kuni lõhestunud servaga, rootsulised, kuivavad varakult. Keskmised ja ülemised varrelehed on kitsamad, terava tipuga, enamasti terveservalised, rootsutud, pikkusega kuni 10 (12,5) cm ja laiusega kuni 0,6 cm.

Õied moodustavad korvõisikuid, mis koosnevad keskel asuvatest mõlemasugulistest putkõitest ja äärealadel asuvatest steriilsetest kellukjatest äärisõitest. Õite värvus varieerub sinisest või sinivioletsist harva purpurpunase, lillakasroosa kuni valgeni. Korvõisiku läbimõõt on 2,5-3,5 cm. Õisikul on munajas kuni 1,5 cm pikkune üldkatis ja see koondub peaaegu kännasjaks liitõisikuks. Õitseb juunist septembrini (oktoobrini). Tolmlemine toimub putukate abil. Viljadeks on äraspidimunajad, veidi karvase pinnaga, keskmiselt 4 mm pikkused, helehallikad või kollakad seemned. Seemnetel on 3-3,5 mm pikkune ruugjas pappus. Viljad valmivad alates juulist. Üks taim võib toota üle 5000 seemne. Seemned levivad nii viljapõllu õlgede, viljaseemnete sees kui ka loomade ja vee abil.

Levila
Rukkilill on levinud Euroopa parasvöötmes, kohati Siberis, Kaug-Idas ja Kesk- ning VäikeAasias, tulnukana ka Põhja-Ameerikas, Indias ja Uus-Meremaal. [7] Eestis on ta tavaline. Seda leidub peamiselt põlluumbrohuna köögiviljaaedades ja taliviljapõldudel, kuid esineb ka tee- ja metsaservadel, raiesmikel ning aedades ilutaimena erivärviliste sortidena. [3]

Toime ja kasutamine
Rukkilill sisaldab laias valikus farmakoloogiliselt aktiivseid ühendeid, nagu flavonoide, antotsüaniine ja aromaatseid happeid. Taimravis leiab rakendust eelkõige õiepea, kuid lehti ja seemneid kasutatakse ka farmakoloogilistel eesmärkidel, kuigi vähemal määral. [5] Õied sisaldavad eeterlikku õli, tanniine, saponiine, mineraalsooli, tsüanidiini ja pelargonidiini diglükosiide, aga ka fenooli ja flavooni derivaate – apigeniini, luteoliini, kvertsetiini ja kempferooli. [1]

Eelkõige on lillepeade ekstraktidel põletikuvastased omadused, mida kasutatakse neeru- ja põiepõletiku korral kerge diureetikumina ning maksa- ja sapiteede haiguste korral sapinõristina. Rahvameditsiinis kasutatakse õite keedist väiksemate silmapõletike ravis. [2] Antioksüdantsed omadused esinevad tänu askorbiinhappele ja fenoolsetele ühenditele. [5] Ürdist valmistatud ekstraktidel on kvertsetiini, apigeniini ja kofeiinhappe derivaatide sisalduse tõttu gastroprotektiivne toime. [6] Rukkilille õisi süüakse nii toorelt, kuivatatult kui ka keedetud kujul toidule värvi lisamise eesmärgina. Taime kirkaid äärisõisi lisatakse salatitele, jookidele ja magustoitudele kaunistuseks toorelt või kuivatatult. Rukkilill on hea meetaim, mis annab mesilastele nektarit ja õietolmu. [8] 

Droogiks korjatakse sinised äärisõied. Kogu korvõisiku äranoppimine soodustab taime harunemist ja uute õisikute arenemist. Sinised kroonlehed kuivatatakse kiiresti ja säilitatakse päikesevalguse eest kaitstuna. Soovituslik ühekordne annus toetava vahendina külmetushaiguse korral on 1 g droogi. [7]

Kasutatud allikad
1. Fernandes, L., Pereira, J. A., Saraiva, J. A., Ramalhosa, E., & Casal, S. (2019). Phytochemical characterization of Borago officinalis L. and Centaurea cyanus L. during flower development. Food research international (Ottawa, Ont.), 123, 771–778. DOI: 10.1016/j.foodres.2019.05.014 (18.09.2023).
2. Garbacki, N., Gloaguen, V., Damas, J., Bodart, P., Tits, M., & Angenot, L. (1999). Antiinflammatory and immunological effects of Centaurea cyanus flower-heads. Journal of ethnopharmacology, 68(1-3), 235–241. DOI: 10.1016/s0378-8741(99)00112-9 (18.09.2023).
3. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja. [Keybook of Estonian plants]. Tartu: EMÜ & Eesti Loodusfoto.
4. Lauber, K., Wagner, G., Gygax, A., Eggenberg, S., & Michel, A. (2001). Flora helvetica (in German). Vienna, Bern, Stuttgart: P. Haupt.
5. Lockowandt, L., Pinela, J., Roriz, C. L., Pereira, C., Abreu, R. M., Calhelha, R. C., ... & Ferreira, I. C. (2019). Chemical features and bioactivities of cornflower (Centaurea cyanus L.) capitula: The blue flowers and the unexplored non-edible part. Industrial Crops and Products, 128, 496-503. DOI: 10.1016/j.indcrop.2018.11.059 (18.09.2023).
6. Pirvu, L., Dragomir, C., Schiopu, S., & Mihul, S. C. (2012). Vegetal extracts with gastroprotective activity. Part. I. Extracts obtained from Centaurea cyanus L. raw material. Romanian Biotechnological Letters, 17(2), 7169-7176. https://www.researchgate.net/profile/Lucia_Pirvu/publication/266008729_Vegetal_ext racts_with_gastroprotective_activity_Part_I_Extracts_obtained_from_Centaurea_cyanus_L_raw_material/links/54d8724e0cf2970e4e77b3ae/Vegetal-extracts-withgastroprotective activityPart-I-Extracts-obtained-from-Centaurea-cyanus-L-rawmaterial.pdf (18.09.2023).
7. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
8. Rop, O., Mlcek, J., Jurikova, T., Neugebauerova, J., & Vabkova, J. (2012). Edible flowers – a new promising source of mineral elements in human nutrition. Molecules (Basel, Switzerland), 17(6), 6672–6683. DOI: 10.3390/molecules17066672 (18.09.202

Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Asterales
Family: Asteraceae
Genus: Centaurea
Species: Cornflower - Centaurea cyanus L.

Botanical description
Cornflower (Centaurea cyanus) is an annual or biennial monoecious herbaceous plant in the daisy family (Asteraceae) and the knapweed genus (Centaurea). The plant typically grows to a height of (15) 20–75 (100) cm. The stems usually grow singly, upright, branching from the middle or slightly lower. The branches are obliquely upward, long, and covered with flaky, webbed whitish to silvery hairs, giving them a lighter appearance. The plant has a taproot that branches and extends up to 20 cm into the soil.

The leaves are simple, whitish to grayish on top due to flaky hairs and woolly on the underside. Basal and lower stem leaves are lanceolate with a slightly blunt tip, entire to slightly lobed margins, and have petioles. These leaves dry early. Middle and upper stem leaves are narrower, sharply pointed, usually entire, sessile, up to 10 (12.5) cm long and 0.6 cm wide.

The flowers form capitula, composed of bisexual tubular florets in the center and sterile, bell-shaped ray florets on the edges. The flower color ranges from blue or blue-violet to rarely purple, lilac-pink, or white. The flower head diameter is 2.5–3.5 cm. The involucre is ovoid, up to 1.5 cm long, and forms a nearly umbel-like compound inflorescence. Cornflower blooms from June to September (October), with pollination occurring via insects.

The fruits are obovate achenes with a slightly hairy surface, about 4 mm long, light grayish or yellowish. The seeds have a tawny pappus about 3–3.5 mm long. Fruits mature from July onwards, and a single plant can produce over 5000 seeds. The seeds disperse through crop residues, animal activity, and water.

Distribution
Cornflower is native to the temperate zones of Europe and parts of Siberia, the Far East, Central Asia, and the Near East. It has been introduced to North America, India, and New Zealand. [7] In Estonia, it is common and primarily found as a weed in vegetable gardens and winter cereal fields but also grows along roadsides, forest edges, clearings, and as an ornamental plant with various colorful cultivars. [3]

Effects and uses
Cornflower contains a wide range of pharmacologically active compounds, including flavonoids, anthocyanins, and aromatic acids. Its primary medicinal use involves the flower head, although leaves and seeds are also utilized for pharmacological purposes to a lesser extent. [5] The flowers contain essential oil, tannins, saponins, mineral salts, cyanidin, pelargonidin diglycosides, phenols, and flavone derivatives such as apigenin, luteolin, quercetin, and kaempferol. [1]

Flower head extracts exhibit anti-inflammatory properties and are used as mild diuretics for kidney and bladder infections, as well as choleretics for liver and bile duct disorders. In folk medicine, flower decoctions treat minor eye inflammations. [2] The plant’s antioxidant properties stem from ascorbic acid and phenolic compounds. [5] Extracts containing quercetin, apigenin, and caffeic acid derivatives also demonstrate gastroprotective effects. [6]

Cornflower petals are consumed fresh, dried, or cooked, primarily to add color to dishes. Bright ray florets are used as decorations for salads, drinks, and desserts, both fresh and dried. Cornflower is an excellent honey plant, providing nectar and pollen for bees. [8]

The blue ray florets are harvested as the herbal drug. Removing entire flower heads encourages branching and the development of new flowers. The blue petals are quickly dried and stored away from sunlight. A recommended single dose for supportive use during colds is 1 g of dried flowers. [7]

References
1. Fernandes, L., Pereira, J. A., Saraiva, J. A., Ramalhosa, E., & Casal, S. (2019). Phytochemical characterization of Borago officinalis L. and Centaurea cyanus L. during flower development. Food Research International (Ottawa, Ont.), 123, 771–778. DOI: 10.1016/j.foodres.2019.05.014.
2. Garbacki, N., Gloaguen, V., Damas, J., Bodart, P., Tits, M., & Angenot, L. (1999). Anti-inflammatory and immunological effects of Centaurea cyanus flower-heads. Journal of Ethnopharmacology, 68(1-3), 235–241. DOI: 10.1016/s0378-8741(99)00112-9.
3. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja [Keybook of Estonian plants]. Tartu: EMÜ & Eesti Loodusfoto.
4. Lauber, K., Wagner, G., Gygax, A., Eggenberg, S., & Michel, A. (2001). Flora Helvetica (in German). Vienna, Bern, Stuttgart: P. Haupt.
5. Lockowandt, L., Pinela, J., Roriz, C. L., Pereira, C., Abreu, R. M., Calhelha, R. C., ... & Ferreira, I. C. (2019). Chemical features and bioactivities of cornflower (Centaurea cyanus L.) capitula: The blue flowers and the unexplored non-edible part. Industrial Crops and Products, 128, 496-503. DOI: 10.1016/j.indcrop.2018.11.059.
6. Pirvu, L., Dragomir, C., Schiopu, S., & Mihul, S. C. (2012). Vegetal extracts with gastroprotective activity. Part. I. Extracts obtained from Centaurea cyanus L. raw material. Romanian Biotechnological Letters, 17(2), 7169-7176.
7. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
8. Rop, O., Mlcek, J., Jurikova, T., Neugebauerova, J., & Vabkova, J. (2012). Edible flowers – a new promising source of mineral elements in human nutrition. Molecules (Basel, Switzerland), 17(6), 6672–6683. DOI: 10.3390/molecules17066672.