Suur teeleht

Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Õistaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Iminõgeselaadsed / Lamiales
Sugukond: Teelehelised / Plantaginaceae
Perekond: Teeleht / Plantago
Liik: Suur teeleht / Plantago major L.

Botaaniline kirjeldus
Suur teeleht on ühe-, kahe- või mitmeaastane ühekojaline rohttaim teeleheliste sugukonnast, perekonnast teeleht. Taime kõrgus võib varieeruda 10 kuni 34 cm vahel. Väga heades kasvutingimustes ka kuni poole meetrini. Taimel puudub maapealne vars, kuid sellel on 10-40 cm pikkune õisikuraag, mis on püstine, tugevakiuline ning lidus karvadega kaetud. Maa-alune osa koosneb lühikesest mitteharunevast risoomist, millest lähtuvad tihedate kimpudena narmasjad lisajuured. [1]

Lehed on munajad või laimunajad, kaarroodsed lihtlehed, mis on paljad või hõredalt karvased, terve või üksikute hammastega servaga. Kõik lehed on juurmised ja asetsevad spiraalselt, leheroots võib olla lehelabast nii pikem kui ka lühem. Õied on mõlemasugulised ja kaheli õiekattega. Nii kroon kui tupp on liitlehised. Tupplehed on elliptilised, ümardunud tipuga, 1,5-2,5 mm pikad, rohelised, laia kileja äärisega. Krooni tipmed on munajad või munajassüstjad, umbes 1 mm pikkused, algul kollakasvalkjad, hiljem pruunikad. Tolmukad ulatuvad õisikust eemale, on kroonist 2-2,5 korda pikemad, noorelt helelillad või harva kollased, tolmlemise järel määrdunudkollased. Õisik on 1-20 cm pikkune tähk, õisikuraod on püstised või tõusvad, õisiku alusel tihedalt karvadega kaetud. Õitseb juunist oktoobrini, on tuultolmleja. Viljaks on munajas või koonusjas kupar, mille pikkus on 2-4 mm. Sees on tavaliselt 6-30 lapikut, pisut nurgelist ja tumepruuni seemet, milda ümbritseb limane väliskest. Seemned levivad enamasti inimeste abiga, haakudes nende jalgadele. [1]

Levila
Teeleht on levinud Lääne- ja Ida-Euroopas, Vahemeremaades, Kesk- ja Põhja-Aasias, Kaug-Idas ning inimese abiga on viidud ka kõikidele teistele mandritele peale Antarktise. Eestis on taim inimasustuse juures sage. Tavaliselt kasvab ta inimkaaslejana muruplatsidel, jalgteedel, teeservadel, õuedel, põldudel ja prahipaikadel, kuid looduslikult esineb ta sagedamini mererannikuil, looniitudel, puisniitudel, raiesmikel jne. Eelistab enamasti kuivi ja valgusrohkeid kasvukohti. [1,3]

Toime ja kasutamine
Suure teelehe noortest lehtedest võib kevadel keeta suppi. Suurt teelehte on kasutatud marrastuste raviks, pannes mahlale hõõrutud lehe haavale. Aitavat ka haavade, paisete, villide, muhkude ja konnasilmade vastu. Droogina kasutatakse suure teelehe lehti, ürti ja värsket ürti. [2]

Droogi kogutakse kogu suve jooksul õitsemise ajal ilmtingimata kuiva ilmaga, sest on niiskuse suhtes tundlik ja tumeneb kergesti. Droogi kvaliteedi määrab loomulik roheline värv. Säilitatakse õhukindlalt kuivas ja pimedas, kõige kauem 2 aastat. [2]

Droogid sisaldavad limaaineid, mida on eriti palju seemnetes (kuni 40%) aga ka lehtedes (6,5%). Veel sisaldab teeleht iridoidglükosiide, flavonoide, kumariine (eskuletiin), alkaloide (bensokaiin). Lehti saab kasutada nii peenestatud-pulbristatud droogina aga ka kuivekstraktina, vedelekstraktina, paksekstraktina, värskest droogist pressitud mahlana ja siirupina. Neid tunnustatakse traditsiooniliste pehmendavate vahenditena, mis leevendavad suu- ja kurguärritust ning kuiva köha. Kuna teelehedroogil ja selle toodetel on pehmendav, mähkiv ja kergelt põletikuvastane toime, soovitatakse selle vesitõmmist juua ka haavandtõve ja maoärrituse korral. Limaskestapõletiku puhul loputatakse sellega suud või kuristatakse kurku. Purustatud värskeid lehti või nendest pressitud mahla pannakse rahvapärase vahendina haavade verejooksu sulgemiseks aga ka hõõrdunud, haudunud, põletada või muljuda saanud kohtadele. Antibiootiilise toime saamiseks vältida kuuma vett, vastasel juhul ei vabane koostisainest aukubiinist toimeaine aukubigeniin. [2]

Kuulub köhateede koostisse, suurendab bronhilima sekretsiooni. Suurendab maomahla happesust. [3]

Kasutatud allikad
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu S., Reier Ü., Tuulik, T., Zingel, H. (2010). Eesti taimede määraja. Teine trükk. Tartu: Eesti Loodusfoto.
2. Raal, A., Sarv, M., Vilbaste, K. (2018). Eesti ravimtaimed. Tallinn: Varrak.
3. Raal, A. (2010). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.