Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Division: Ginkgophyta 
Class: Ginkgoopsida
Order: Ginkgogales
Family: Ginkgoaceae
Genus: Ginkgo
Species: Ginkgo - Ginkgo biloba L.

Botanical Description
The ginkgo is a dioecious tree, meaning it has distinct male and female individuals, usually occurring in natural populations in a 1:1 ratio. It takes approximately 20 years for the tree to reach sexual maturity. Male trees typically have straighter trunks and a conical crown, while female trees are more branched with rounded crowns. [1,2]

The tree can grow large and live for centuries. Its bark is gray-brown, smooth on young trees but becoming corky and fissured with age. Juvenile ginkgo trees grow rapidly, gaining up to half a meter per year, but growth slows as they mature. In response to environmental stress or abundant nutrients, the ginkgo can produce secondary trunks. The leaves are fan-shaped, with basal venation, and are often bilobed. Leaves are alternately arranged on long shoots and clustered in tufts on short shoots. In summer, leaves are bluish-green on top and light green beneath, turning golden yellow in autumn before falling. [1,2,3]

Male and female flowers grow on separate trees. Male flowers produce pollen, which is dispersed by wind. Female trees produce paired ovules that develop into yellow, plum-like seeds when fertilized. The seeds are approximately 2.5 cm long, with a fleshy outer layer that emits a distinctive odor. The seed kernel inside is nut-like. [1,2,3]

Distribution
Some authors suggest that Ginkgo biloba occurs naturally only in China, making it both a relict and an endemic species. Cultivated ginkgo trees are widespread in China, Europe, Asia, Argentina, North America, and New Zealand and are often found in botanical gardens, city parks, and temple gardens in Asia. [1]

In Estonia, ginkgo trees do not occur naturally. They are cultivated as ornamental trees in botanical gardens, private gardens, and urban parks. A 1990 survey reported 38 trees in 15 locations. Recently, the tree has become popular in horticulture. [4]

Effects and Uses
Ginkgo biloba has been credited with numerous pharmacological properties, including anticancer, anti-dementia, antidiabetic, anti-obesity, antimicrobial, antioxidant, anti-inflammatory, hepatoprotective, antidepressant, anti-aging, immunomodulatory, antihypertensive, and neuroprotective effects. [5]

Although ginkgo leaf extracts are marketed as cognitive enhancers, there is no conclusive evidence supporting their effects on memory or attention in healthy individuals. Systematic reviews have found no significant efficacy in treating conditions such as hypertension, cognitive decline associated with menopause, tinnitus, stroke recovery, or altitude sickness. However, preliminary evidence suggests some benefits for dementia treatment. [6]

The primary medicinal effects include anti-platelet aggregation, antibacterial, antioxidant, and hepatoprotective properties. [7]

Ginkgo leaf extracts contain over 30 flavonoids (e.g., quercetin, kaempferol, myricetin) and diterpene lactones (e.g., ginkgolides A, B, C, J, M) and sesquiterpene lactones (e.g., bilobalide). Other compounds include steroids, alkanes, carotenoids, phenylpropanoids, catechins, and proanthocyanidins. [7,8]

Green leaves are harvested and dried for medicinal use in various preparations. Ginkgo is contraindicated during pregnancy, lactation, and for individuals with hypersensitivity. The fruit’s juice can cause allergic inflammation. [7]

References
1. Britannica, The Editors of Encyclopaedia. "Ginkgo". Encyclopedia Britannica, 20 Oct. 2023.
2. Del Tredici, P. (1991). Ginkgos and People: A Thousand Years of Interaction. Arnold Arboretum, Harvard University.
3. Johnson, O. (2005). European Trees. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
4. Sander, H., Elliku, J., & Paivel, A. (1990). Ginkgo biloba in Estonia. Tallinn Botanic Garden.
5. Noor-E-Tabassum et al. (2022). Ginkgo biloba: A Treasure of Functional Phytochemicals. Evidence-Based Complementary and Alternative Medicine.
6. Wikipedia contributors. (2023). Ginkgo biloba. Wikipedia, The Free Encyclopedia.
7. van Beek, T. A., & Montoro, P. (2009). Chemical Analysis and Quality Control of Ginkgo Leaves. Journal of Chromatography
8. Raal, A. (2010). World Encyclopedia of Medicinal Plants. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Süstemaatiline kuuluvus
Riik: Taimed (Plantae)
Hõimkond: Hõlmikpuutaimed (Ginkgophyta)
Klass: Ginkgoopsida
Selts: Hõlmikpuulaadsed (Ginkgoales)
Sugukond: Hõlmikpuulised (Ginkgoaceae)
Perekond: Hõlmikpuu (Ginkgo)
Liik: Hõlmikpuu - Ginkgo biloba L.

Botaaniline kirjeldus
Hõlmikpuu on kahekojaline puu, mille puhul eristatakse emas- ja isaspuid, esinedes looduslikes kasvukohtades suhtega 1:1. Selle puu suguküpsuse saavutamiseks kulub umbes 20 aastat. Isaspuid iseloomustab sirgem tüvi ja koonusjas võra, samas kui emasisendid on hargnenuma tüve ja ümarama võraga. [1,2]  

Hõlmikpuu võib kasvada väga suureks ja elada väga vanaks. Hõlmikpuu koor on hallikaspruun, noorematel puudel sile ja ühtlane, vanematel aga muutub korkjalt rõmeliseks. Juveniilsetel hõlmikpuudel on kõrguse juurdekasv umbes pool meetrit aastas, kuid täiskasvanud puudel on kasvukiirus väiksem. Keskkonnastressi või toitainete külluse korral võib hõlmikpuu kasvatada ka teisese tüve. Hõlmikpuu lehed on lehvikukujulised, basaalroodsed ja enamasti kahehõlmalised. Lehed asetsevad pikkvõrsetel vahelduvalt ja lühivõrsetel kimbus, männastena. Suvel on lehed pealt sinakasrohelised ja alt helerohelised, sügisel kollased ja langevad talve hakul maha. [1,2,3]  

Hõlmikpuu isas- ja emasõied arenevad eraldi puudel. Isaspuudel arenevad tolmukad, tolmlemine toimub tuule abil. Emaspuudel arenevad paarikaupa seemnealged, mis viljastumisel arenevad kollakateks ploomilaadseteks seemneteks, umbes 2,5 cm pikkusteks. Seemnetel on suur sisemine pähklitaoline osa, mida ümbritseb lihakas väline kate, mis lõhnab/haiseb iseloomulikult. [1,2,3]  

Levila
Mõne autori arvates leidub hõlmikpuud looduslikult kasvamas vaid Hiinas ning, et tegemist on relikti ja endeemiga . Kultuurtaimena kasvatatakse hõlmikpuud Hiinas, Euroopas, Aasias, Argentinas, Põhja-Ameerikas ja Uus-Meremaal ning teda võib kohata botaanikaaedades, linnaparkides. Aasias kasvad Ginko tihti templite aedades. [1] 

Hõlmikpuid Eestis looduslikult ei esine, nad on võõrliigid ja neid kasvatatakse kas botaanikaaedades eksponaadina või ka koduaedades, tänavatel või linnaparkides haljastuspuuna. Avamaal kasvab 1990. aasta teose andmetel 38 puud 15 paigas. Viimasel ajal on taim levinud ka iluaianduses. [4] 

Toime ja kasutamine
Hõlmikpuule on läbi aegade omistatud palju farmakoloogilisi toimeid, sealhulgas vähivastased, dementsusevastased, diabeedivastased, rasvumisvastased,  lipiidide tasakaalu mõjutavad, antimikroobsed, antioksüdantsed, lipiidide peroksüdatsioonivastased, trombotsüütidevastased, põletikuvastased, maksa kaitsvad, antidepressantsed, vananemisvastased, immuunsust modulleerivad, hüpertensioonivastased ja neuroprotektiivsed omadused. [5] Kuigi hõlmikpuu lehe ekstrakte turustatakse sageli kognitiivsete võimekuste tugevdajatena, puudub tõendusmaterjal nende mõju kohta mälu või tähelepanu osas tervetel inimestel. Süstemaatilised ülevaated on näidanud, et hõlmikpuul puudub tõhusus kõrgvererõhutõve, menopausiga seotud kognitiivse languse, tinnituse, insuldist taastumise või kõrgmäestikuhaiguse ravis. Siiski on esialgseid tõendeid hõlmikpuu mõju kohta dementsuse ravis. [6] Põhiline on siiski taime trombotsüütide kujumise vastane toime. Lisaks sellele ka antibakteriaalne, antioksüdantne ning maksa kaitsev toime. [7]

Hõlmikpuu lehtede ekstraktid sisaldavad üle 30 erineva flavinoidi (nt kvertsetiin, kempferool, müritsetiin). Lisaks on taimes tuvastatud diterpeenlaktoone (ginkoliidid A, B, C, J ja M), ja seskviterpeenlaktoone (nt bilobaliid). Veel on taimes tuvastatud erinevaid steroide, alkaane, karotenoide, fenüülpropanoide, ketehhiine ja proantotsüaniine.  [7, 8] Droogiks korjatakse rohelised lehed ja kuivatatakse. Droogi tarvitatakse erinevate preparaatide näol. Vastunäidistatud raseduse, imetamise ja ülitundlikkuse puhul. Viljade mahl võib põhjustada allergilist põletikku. [7] 

Kasutatud allikad
1. Britannica, The Editors of Encyclopaedia. "ginkgo". Encyclopedia Britannica, 20 Oct. 2023, https://www.britannica.com/plant/ginkgo-tree. Accessed 18 November 2023.
2. Del Tredici, P. (1991). Ginkgos and People: A Thousand Years of Interaction. The Arnold Arboretum of Harvard University, 51(3), 4-15. Retrieved from https://citeseerx.ist.psu.edu/document?repid=rep1&type=pdf&doi=c7d8c6aac4cfd9b517d0aeb6913ec681775d32ad
3. Johnson, O. (2005). Euroopa puud. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
4.Sander, H., Elliku, J., & Paivel, A. (1990). Hõlmikpuu (Ginkgo biloba L) Eestis. Eesti Teaduste Akadeemia Keemia-, Geoloogia- ja Bioloogiateaduste Osakond, Tallinna Botaanikaaed
5. Noor-E-Tabassum, Das, R., Lami, M. S., Chakraborty, A. J., Mitra, S., Tallei, T. E., Idroes, R., Mohamed, A. A., Hossain, M. J., Dhama, K., Mostafa-Hedeab, G., & Emran, T. B. (2022). Ginkgo biloba: A Treasure of Functional Phytochemicals with Multimedicinal Applications. Evidence-based complementary and alternative medicine : eCAM, 2022, 8288818. https://doi.org/10.1155/2022/8288818
6. Wikipedia contributors. (2023, November 17). Ginkgo biloba. In Wikipedia, The Free Encyclopedia. Retrieved 09:22, November 18, 2023, from https://en.wikipedia.org/w/index.php?title=Ginkgo_biloba&oldid=1185555616
7. van Beek, T. A., & Montoro, P. (2009). Chemical analysis and quality control of Ginkgo biloba leaves, extracts, and phytopharmaceuticals. Journal of Chromatography A, 1216(11), 2002-2032. https://doi.org/10.1016/j.chroma.2009.01.013'
8. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus