Harilik pohl

Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Kanarbikulaadsed / Ericales 
Sugukond: Kanarbikulised / Ericaceae 
Perekond: Mustikas / Vaccinium
Liik: Harilik pohl / Vaccinium vitis-idaea L.

Botaaniline kirjeldus
Harilik pohl on mitmeaastane, ühekojaline, igihaljas kääbuspõõsas kanarbikuliste sugukonnast, perekonnast mustikas. Taime iseloomustab pikk risoom, millest kasvab välja arvukalt osapõõsaid. Taime kõrgus jääb vahemikku 5-25 cm, harva kuni 30 cm. Maapealsed varred kasvavad 3-5 aastat ja lõpetavad oma arengu õitsemise ja seemnete valmimisega. Ühel osapõõsal tekivad asendusvõrsed varre alumisest osast uinuvatest pungadest, seda kuni 4-5 korda. Lehed on äraspidimunajad, veidi tagasikäändunud terve servaga, nahkjad ja lühirootsulised. Lehe ülakülg on läikiv, sile- kuni tumeroheline, alakülg heledam ja matt. Lehe pikkus on 8-20 mm, harva kuni 35 mm, laius 5-15 mm. Lehtede eluiga on 2-4 aastat. Risoomid, mis on maa-alused, hakkavad kasvama 4-5-aastastel taimedel. Need on algul valged või roosakad, hiljem muutuvad helepruuniks ja on kaetud hõredalt kilejate soomusjate alalehtedega. Risoomid ei tõuse maapinnale, uus võsu areneb 10-50 cm kaugusel emataimest. Risoomil areneb arvukalt lisajuuri. [1-3]

Taimel on mõlemasugulised õied, mis koosnevad kahest liidetud õiekatte osast: tupest ja kroonist. Tupp on väike, valkjasroheline või roosakas, kolmnurksete tipmetega. Kroon on kellukjas või kupjas, 4-5 tipmega, suhteliselt avatud suudmega ja väljaulatuva emakakaelaga, ulatudes pikkuselt 4-6,5 mm. Õied asuvad tavaliselt 3-12 kaupa tipmises kobaras. Õitsemisperiood on mai lõpp ja juuni algus, mõnikord toimub teistkordne õitsemine sügisel. Taim on putuktolmleja. Viljaks on kerajas mari, mille läbimõõt on 7-12 mm. Algselt on vili valge kuni roosakas, kuid küpsena muutub ere- kuni tumepunaseks. Kobarad on longus, tipmised viljad on väiksemad. Viljad valmivad augustis ja septembris ning püsivad taimel talveni, osa isegi üle talve. Paljunemine toimub peamiselt vegetatiivselt risoomiharude abil, seemnetest tärganud taimi leidub väga harva. [1-3]

Levila
Liik on levinud laialdaselt peaaegu kogu Euroopas, Aasia ja Põhja-Ameerika okasmetsa- ja tundravööndis, samuti Kaug-Ida segametsades. Kasvukohana eelistab õhulise mullaga liivaseid muldasid männimetsades, eriti palumetsades, aga ka nõmme- ja loometsades (harvem laanemetsades), kuivemates rabaservades, raba- ja soometsades. [2]

Toime ja kasutamine
Pohla marjad sisaldavad palju antioksüdantide, sealhulgas antotsüaniine ja fenoolühendeid, mis aitavad kaitsta rakke oksüdatiivse stressi eest ja tõstavad organismi immuunsust. Marjad on leidnud kasutust rahvameditsiinis mitmesuguste haiguste korral, nagu suhkurtõbi, hingamisteede põletikud, seedekulgla- ja maoprobleemid, neeru- ja põiepõletikud ning liigesepõletikud. Lisaks on täheldatud, et pohla marjad leevendavad erinevaid põletikke ja valusid.

Pohla lehtedes on leitud arbutiini, mis on diureetilise toimega aine. Nendest lehtedest valmistatud tee või keedis on traditsiooniliselt kasutatud uriinierituse soodustamiseks, samuti neeru- ja põievaevuste ning reuma ravis. Arbutiin aitab kaasa kuseteede puhastamisele ja võib leevendada mõningaid põletikulisi seisundeid. Pohl ei sobi harilik pohl kasutamiseks ägedate maksapõletike, neeru või põiepõletike korral. [2,3]

Droogiks varutakse lehed ja võrsed, mis kuivatatakse. Korjatakse ka marju. Lehed kuivatatakse ventileeritud ruumis temperatuuril 35-40 °C. Marju kogutakse valminult ja neid kasutatakse toorelt või kuivatatult. Kasutatakse sarnaselt leesikale bakterivastase vahendina kuseteede nakkuste korral. Päevane kogus on 2-5 g droogi või 3-4 sl marjakeedist 2-3 korda päevas. Toime tõhustamiseks juua leeliselise reaktsiooniga mineraalvett. [2]

Kasutatud allikad
1. bio.edu.ee (n.d.). pohl. bio.edu.ee. Vaadatud 20.11.2023, aadressil http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pohl2.htm
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti entsüklopeediakirjastus.
3. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (1999/2008). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto.