Harilik nurmenukk

Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: : Eukarüdoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Kanarbikulaadsed / Ericales
Sugukond: Nurmenukulised / Primulaceae
Perekond: Nurmenukk / Primula
Liik: Harilik nurmenukk / Primula veris L.

Botaaniline kirjeldus
Harilik nurmenukkkuulub nurmenukuliste sugukonda ja nurmenuku perekonda. Nurmenukk on mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim, mis võib kasvada 10-25 (mõnikord kuni 38) cm kõrguseks. 

Lehed on piklikmunajad kuni süstjad, ahenevad tiivuliseks rootsuks ja neil on kurruline pind. Leheserv on täkiline, tipp harilikult ümardunud. Lehe alumine pind on valkjas, tihedalt karvane kuni viltjas. Kõik lehed moodustavad juurmise kodarikuna. Lehe pikkus õitsemise ajal võib varieeruda vahemikus 6-18 (mõnikord kuni 22) cm ja laius 1,8-5 cm. Pärast õitsemist lehed suurenevad Maapinnal võib taimel olla üks kuni mitu püstist lehtedeta õisikuvarba. Maa-alune osa hõlmab viltunud risoomi, millel on arvukalt nöörjaid lisajuurte. Lisajuurte eluiga on 4 aastat, samal ajal kui peajuur sureb varakult.

Õied on mõlemasugulised, kaheli õiekattega lühiraolised õied. Nii õietupp kui ka õiekroon koosnevad liitlehtedest. Õietupp on torujas kuni kellukjas, rohekaskollane, millel on teravad tipmed ja pikkus ulatub 1,2-1,6 cm-ni. Õiekroon on erekollane, kellukjas, 1,8-2,2 cm pikkune, umbes sama pikk kui õietupp, ning sel on 5 oranžika täpi neeluosas. Krooni serv on lõhestunud äraspidisüdajateks laia sisselõikega hõlmadeks. Õied paiknevad 5-16-kaupa õisikuvarba tipus, veidi ühekülgses sarikõisikus longus raagudel. Õisiku alusele on omased väikesed rohekaskollased kandelehed, mis on erineva pikkusega ja naaskelja tipuga. Õitsemisaeg kestab mais algusest juuni keskpaigani. [1,2]

Vili on munajasisene kupar, õhukeseseinaline, kuid tugev ja nahkjas. Kupra pikkus võib ulatuda kuni 1 cm-ni ja läbimõõt kuni 6 mm-ni, avanemisel eristuvad sel 10 teravat hammast. Seemned on ebakorrapäraselt mitmetahulised, kolmekandilised, kühmulised ja mustjaspruunid. Harilik nurmenukk paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt emataimest risoomiharude eraldumise teel. [1,2] 

Levila
Leviku ja ohtruse osas on see taim levinud peamiselt Euroopas ja puudub põhjapoolsetes piirkondades. Eestis on harilik nurmenukk tavaline, kuid esineb sagedamini Põhja- ja Lääne-Eestis. Kasvukoht hõlmab kuivasid päris- ja looniitusid, samuti metsaservu, põõsastikke ja teeääri. Taim eelistab lubjalembest kasvukohta ning vajab valgusrikast keskkonda. [3]

Toime ja kasutamine
Nurmenuku juurtes ja juurikates leidub umbes 5–10% beetaamüriini tüüpi triterpenoidseid saponiine, mida tuntakse primulasaponiinidena. Need saponiinid koosnevad primulageniinidest, mille glükoonid hõlmavad ramnoosi, glükoosi, galaktoosi ja glükuroonhapet. Lisaks saponiinidele esineb juurestikus vähesel määral eeterlikke õlisid ja fenoolglükosiide. [4]

Õites leidub saponiine, flavonoide, eeterlikke õlisid, karotenoide ja tanniine. Lehed on samuti rikkad saponiinide poolest (umbes 2–5%) ning neis leidub erakordselt suures koguses C-vitamiini, peaaegu 6%. [4]

Nurmenukk on meetaim, kuna selle tugev lõhn meelitab tolmeldavaid putukaid, nagu mesilased ja kimalased. Taim on mitmel viisil kasutatav toiduvalmistamisel. Noori nurmenuku lehti võib süüa värskelt salatis või kasutada maitse- ja värviainena alkohoolsete jookide valmistamisel. Taimest valmistatud tee on kaunilt kuldne või oliivroheline ning C-vitamiini rikas. Nurmenuku lehed ja õied on ka tuntud nende köhavastase ja bronhiiti leevendava toime poolest, kuna nendes sisalduvad saponiinid ärritavad limaskesti ja aitavad vedeldada röga.  [2,3]

Lisaks sellele on nurmenukul ka teisi kasutusviise. Näiteks võib juurestikust ja juurtest valmistatud keedis stimuleerida juuste kasvu ning lehtedest valmistatud keedis võib olla kasulik näonaha toniseerimisel ja peanaha haiguste leevendamisel. Siiski tuleks kasutamisel jälgida ettevaatust, kuna üleannustamine võib põhjustada iiveldust, kõhulahtisust ja oksendamist ning nurmenukku ei soovitata rasedatele, imikutele ja väikelastele ega inimestele, kellel on maopõletik või haavandtõbi. Samuti võib juurte vesitõmmis olla ebameeldiva maitsega. [2,3]

Droogiks sobivad kõik taime osad. Juurikad kogutakse sügisel ja tükeldatakse ning kuivatatakse. Õied korjatakse õietuppedega. Lehti varutakse enne õitsemist. Kuivatustemperatuuriks on 30-40 °C.  Päevane annus on 1-2 g juuredroogi ning 3-4 g õitest ja lehtedest valmistatud droogi. Juuredroog toimib röga lahtistavalt ja põletikuvastaselt. Õitel on see toime nõrgem. Viimaseid kasutatakse eelkõige uriini-ja higierituse suurendamiseks külmetushaiguste puhul. [2]

Kasutatud kirjandus
1.Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (1999/2008). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto. 
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 
3. Harilik nurmenukk. (29. juuni 2023). Vikipeedia. Vaadatud: 17:28, 19. november 2023, aadressil https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Harilik_nurmenukk&oldid=6430003.
4. Raal, A. (2016). Farmakognoosia (lk 500-502). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.