Harilik kukehari

Süstemaatiline kuuluvus 
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Kivirikulaadsed / Saxifragales
Sugukond: Paksulehelised / Crassulaceae
Perekond: Kukehari / Sedum
Liik: Harilik kukehari / Sedum acre L.

Botaaniline kirjeldus
Harilik kukehari kuulub paksuleheliste sugukonda, perekonda kukehari. Tegemist on mitmeaastase igihalja lihaka muruja rohttaimega, kes võib kasvada 1-15 cm kõrguseks, steriilses olekus kuni 4 cm kõrguseks. Risoom on peenike, roomav ja harunev, pikkusega 5-15 cm. Paljunemine looduses toimub eelkõige seemnete abil. Lisaks on taim lihtsasti paljundatav lehe- või varrepistikutest ning jagamise teel. [1,2] Taime varred on lihakad ja rohkearvulised, tihti üksteisele tihedalt ligidal, kas lamavad või tõusvad. Enamik varsi on steriilsed ja tihedalt lehistunud. Õisi kandvad varred on aga pikemad, 4-15 cm, püstised või tõusvad ja hõredalt lehistunud. Õitsemise ajal on varre alus lehtedeta, tipus aga asuvad 2-5 õit kandvat haru. [1,2] Lehed on lihakad, munajad, veidi kõverdunud, tipus ahenevad ja tömbid. Nende pikkus on 2-5 mm ja läbimõõt 2-3,5 mm. Lehtede värvus on roheline, tihti esinevad neil punased sooned või täpid. Lehed kinnituvad vahelduvalt ja istuvalt, sageli katavad nad üksteist katusekivitaoliselt. [1,2]

Õied on peaaegu raotud, viietised ja kahesugulised. Õiekate on kaheli ja lahklehine. Tupplehti on viis, need on piklik-munajad, tömbi tipuga ja sinakasrohelised või kollakad. Kroonlehti on samuti viis, need on süstjad, terava tipuga, 4,5-9 mm pikad ja 1,5-2 mm laiad, kuldkollased. Õies on kümme tolmukat ja viis emakat. Emakkond on apokarpne. Emakate alusel paiknevad umbes 0,5 mm pikkused meesoomused. Õitsemisperiood kestab maist juulini, kestes 4-5 nädalat. [1,2] Viljad on lühikese terava nokaga, kahvaturohelised või peaaegu valged, 3,5-5 mm pikad kukrud.  Seemneid on palju, need on ovaalsed ja helepruunid. Viljad avanevad eelkõige vihma ajal ja levivad vihmavee, võimalik, et ka putukate (näiteks sipelgate) abil. [1,2]


Levila
Levinud kogu Euroopas, Lääne-Siberis, Väike-Aasias ja Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas tulnukana. Eestis on ta sage ja kasvab kuivadel loodudel, teeservades, kividel ja liivastel aladel. [1,2]

Toime ja kasutamine
Harilikku kukeharja kogutakse õitsemise ajal ja kasutatakse värke droogina. Maitselt meenutab ta pipart. [3] Rahvameditsinis on teda kasutatud köha, kõrge vererõhu, tursete ja palaviku korral. Välispidiselt haavade, haavandite, ekseemi ja muude nahahaiguste raviks.[2] Eesti rahvameditsiinis on ta olnud kasutusel kõhulahtisuse vastu ning ka oksele ja higistama ajamises. [5] Kukeharja mahl on mürgine, mistõttu tuleb temaga ettevaatlik olla nt. soolatüügaste ja konnasilmade ravis, et mahl ei puudutaks tervet nahka, vaid ainult haiget kohta. [4]

Kasutatud allikad
1. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja (M. Leht, Ed.; Vol. 3). Eesti Loodusfoto.
2. Tartu Ülikooli Loodusteadusliku Hariduse Keskus. (n.d.). [bio.edu.ee]. Retrieved [18.11.2023], from https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/harkukeh2.htm
3. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti entsüklopeediakirjastus.
4. Pedaste, M., Marandi, T., Sarapuu, T., & Toom, M. (2022). Harilik kukehari. Tartu Ülikooli Loodusteadusliku Hariduse Keskus.