Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Lamiales
Family: Scrofulariaceae
Genus: Verbascum
Species: Black mullein - Verbascum nigrum L.

Botanical Description
Black mullein (Verbascum nigrum) is a biennial or perennial monoecious herbaceous plant in the Scrofulariaceae family and the genus Verbascum. The plant grows 0.5–1.5 meters tall, occasionally reaching 1.7 meters. It has an erect, reddish stem that is grooved in its upper part. The stem is generally unbranched but may have short flowering branches near the tip. Its surface is covered with stellate hairs.

Leaves are divided into basal rosette leaves and stem leaves. Basal leaves are ovate to elliptical, with a cordate, often asymmetrical base that tapers into a blunt tip. Leaf blades measure 10–25 cm in length, with widths approximately twice the size of their petioles, which range from 4–11 cm, occasionally extending to 18 cm. There are typically 5–8 stem leaves. Lower stem leaves are narrowly winged-petioled, while petioles gradually disappear on upper leaves. Stem leaves are ovate to ovate-lanceolate, sometimes triangular or with a long pointed tip, and their margins are toothed. Lower stem leaves measure 8–30 cm in length and 3–14 cm in width, while upper leaves are smaller at 2.5–9 cm in length and 0.5–5 cm in width.

The flowers are bisexual, with a double perianth and are borne on pedicels. The calyx is deeply divided into narrow lobes, and the corolla is yellow with transparent dots, covered externally with stellate hairs. Staminal filaments are covered with violet glandular hairs. Flowers are arranged in terminal racemes 20–40 cm long, occasionally extending to 65 cm, sometimes branching at the base. Black mullein blooms from June to August and is insect-pollinated. The fruit is an elliptical to obovate capsule, 4–7 mm long, containing numerous seeds that ripen in September. [1–3]

Distribution
Black mullein is native to Europe, Siberia, and North Africa and has been introduced to North America. In Estonia, the plant is common but never occurs in large numbers. It prefers dry, open areas and light soils. It is frequently found along riverbanks, roadsides, slopes, elevations, parks, and gardens. Less commonly, it grows in alvars, dry meadows, clearings, and shrublands. It thrives in disturbed areas such as field and roadside verges, urban wastelands, quarries, and railways. [4]

Effects and Uses
The plant contains toxic glycosides, essential oils, and saponins, with mild narcotic effects. It is not used as a crude drug. In traditional medicine, its leaves and flowers are included in asthma treatment cigarettes. In homeopathy, alcohol tinctures are used to treat severe headaches. [1, 4]

References
1. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
2. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., et al. (2010). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto.
3. Raudsepp, L. (1981). Eesti õistaimi. Valgus.
4. Normet, T. (2004). Mürgiseid taimi meie ümber. Maalehe Raamat.

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Iminõgeselaadsed (Lamiales)
Sugukond: Mailaselised (Scrophulariaceae)
Perekond: Vägihein (Verbascum)
Liik: Must vägihein - Verbascum nigrum L.

Botaaniline kirjeldus
Must vägihein on mitme- või kaheaastane ühekojaline rohttaim, mis kuulub vägiheina perekonda ja mailaseliste sugukonda. Taime kõrgus jääb vahemikku 0,5-1,5 meetrit, harvadel juhtudel ulatub kuni 1,7 meetrini. Taimel on püstine, punakas ja ülemises osas vaoline vars, mis on tavaliselt ei harune, kuid võib tipuosas olla lühikeste õisi kandvate harudega. Varre pind on enam-vähem tähtkarvadega kaetud.

Lehed jagunevad juurmisteks kodarikulehtedeks ja varrelehtedeks. Juurmised lehed on munajad kuni elliptilised, südaja, sageli ebasümmeetrilise alusega ning sujuvalt tömbiks tipuks ahenevad. Lehtede laba pikkus on 10-25 cm, laius on umbes kaks korda suurem, rootsu pikkus 4-11 cm, harvadel juhtudel kuni 18 cm. Varrelehti on tavaliselt 5-8. Alumised varrele kinnituvad lehed on kitsalt tiivulise rootsuga, ülemistel lehtedel rootsud järk-järgult kaovad. Varrelehtede kuju on munajas kuni munajas-süstjas, harvem kolmnurkjas või pikalt teritunud tipuga, alusel munajas kuni südajas, serv täkiline, tipp tömp. Alumiste varrelehtede pikkus on 8-30 cm ja laius 3-14 cm, ülemistel vastavalt 2,5-9 ja 0,5-5 cm.

Õied on mõlemasugulised, kaheli õiekattega ja raolised. Tupp on peaaegu aluseni lõhestunud kitsasteks tipmeteks, kroon on kollane, läbipaistvate täpikestega ja väljastpoolt tähtkarvadega kaetud. Tolmukaniidid on violetsete näsajate villkarvadega kaetud. Õied on koondunud varre tipus asuvatesse 20-40 cm (harvadel juhtudel kuni 65 cm) pikkustesse kobarõisikutesse, mis vahel harunevad alumises osas. Õitseb juunist augustini ja on putuktolmleja. Viljaks on elliptiline kuni äraspidimunajas, 4-7 mm pikkune paljuseemneline kupar, milles seemned valmivad septembris.  [1-3]

Levila
Must vägihein on levinud Euroopas, Siberis ja Põhja-Aafrikas, samuti sisse viidud Põhja-Ameerikasse. Eestis on taim sage, kuid ei esine kunagi massiliselt. Kasvukohaks eelistab must vägihein kuivi, lagedaid paiku ja kergemaid muldi. Teda kohtab sagemini jõekallastel, teeservadel, nõlvadel, kõrgendikel, parkides ja aedades, harvem loo- ja pärisniidul, raiesmikel ja põõsastikes. Kasvab tee ja põlluservadel, kultuurrohtmaadel, aedades, parkides, jäätmaadel, karjäärides, raudteedel, raiesmikel ning kuivadel nõlvadel ja jõekallastel. [4]

Toime ja kasutamine
Sisaldab mürgiseid glükosiide, eeterlikke õlisid ja saponiine. Kogu taim on nõrgalt narkootilise toimega. Droogina ei kasutata. Meditsiinis kasutatakse taime lehti ja õisi astmaravi sigarettide koostises. Homöopaatias kasutatakse alkoholitinktuuri tugeva peavalu korral. [1, 4]

Kasutatud allikad
1. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
2. Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S., Zingel, H., & Tuulik, T. (2010). Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto.
3. Raudsepp, L. (1981). Eesti õistaimi. Valgus.
4. Normet, T. (2004). Mürgiseid taimi meie ümber. Maalehe Raamat.