Classification (APG IV)
Kingdom: Plantae
Clade: Tracheophytes
Clade: Angiosperms
Clade: Eudicots
Clade: Asterids
Order: Dipsacales
Family: Caprifoliaceae
Genus: Valeriana
Species: Valerian - Valeriana officinalis L.

Botanical description
Common valerian (Valeriana officinalis) is a perennial, semi-evergreen plant in the family Valerianaceae, genus Valeriana. The plant has a hollow, inflorescence-bearing stem ranging from 50 to 135 cm in length, often exhibiting a violet-red tint. The basal leaves form rosettes, consisting of thin, odd-pinnate compound leaves with 2–11 leaflets arranged oppositely. Valerian’s rhizome is thick, branched, and distinctively aromatic.

The flowers are typically bisexual and zygomorphic. The perianth is fused and hollow at the base, forming a sac-like structure. The calyx is also fused, with lobes that curve inward during blooming but later form a pappus at the tip of the fruit. The corolla is tubular, funnel-shaped, with five lobes, and ranges from pale pink to white. Flowers are grouped into relatively large, dense, and highly branched umbels, occasionally forming a panicle. Umbels are usually opposite. Flowering occurs from late June to September. The fruit is smooth or slightly hairy and equipped with a pappus for wind dispersal. [1]

Distribution
Valerian is native to Europe and North America. In Estonia, it is found in meadows, wooded meadows, marsh edges, ditch banks, and thickets. It is common along streambanks, swamp edges, and in Estonian wooded meadows. [1,2]

Effects and uses
Valerian is a popular medicinal plant used as a sedative and sleep aid, though clinical study results have been inconsistent. [4] It has been used in folk medicine for over 2,000 years to alleviate sleep disorders and various nervous system conditions, such as hysteria and epilepsy. Valerian is known for its antispasmodic, diuretic, and menstruation-promoting effects. [5]

The plant contains isovaleric acid, esters, tannins, mucilage, and iridoids, including valepotriates (0.2–2%)—unstable compounds that degrade into baldrinals—and valtrates (e.g., isovaltrate, valtrate, acetovaltrate, valchlorine). It also contains didrovaltrates, glycosides like valerosidate, and essential oils such as bornyl isovalerate, isovaleric acid, bornyl acetate, and sesquiterpenes (e.g., valerianic acid and its derivatives). Additionally, valerian includes pyrrolizidine alkaloids such as actinidine, hatinine, valerianine, valerin, and α-methylpyrroleketone. [6]

The roots and rhizomes are harvested for medicinal use, typically in autumn. After being cleaned with cold water, they are split lengthwise into halves or quarters and dried at 30–35°C. The daily dose is up to 15 g of dried material. A tincture (1:5 in ethanol) is administered at 3–5 ml up to three times daily. [6]

References
1. Eesti Loodusmuuseum. (n.d.). Harilik palderjan (Valeriana officinalis). Retrieved (09.11.2023) from: https://bio.edu.ee/taimed/osistaim/palderjan.htm
2. eElurikkus. (n.d.). Valeriana officinalis L. Retrieved (09.11.2023) from: https://elurikkus.ee/bie-hub/species/8116
3. Jakovlev, G. P. & Tselombitjko, V. A. (1919). Botanika. Izdateljstvo SPHFA.
4. Shinjyo, N., Waddell, G., & Green, J. (2020). Valerian Root in Treating Sleep Problems and Associated Disorders-A Systematic Review and Meta-Analysis. Journal of Evidence-Based Integrative Medicine, 25, 2515690X20967323. DOI: https://doi.org/10.1177/2515690X20967323
5. Sundaresan, N., Narayanan, K., & Ilango, K. (2018). Valeriana officinalis: A Review of Its Traditional Uses, Phytochemistry, and Pharmacology. Asian Journal of Pharmaceutical and Clinical Research, 11(1):23. DOI: 10.22159/ajpcr.2017.v11i1.22588
6. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Süstemaatiline kuuluvus (APG IV)
Riik: Taimed (Plantae)
Klaad: Soontaimed (Tracheophyta)
Klaad: Katteseemnetaimed (Angiospermae)
Klaad: Päriskaheidulehelised (Eudicotyledonae)
Selts: Uniohakalaadsed / Dipsacales
Sugukond: Kuslapuulised / Caprifoliaceae
Alamsugukond: palderjanilised / Valerianaceae
Perekond: Palderjan / Valeriana
Liik: Harilik palderjan / Valeriana officinalis L.

Botaaniline kirjeldus
Harilik palderjan on mitmeaastane palderjaniliste sugukonda, perekonda palderjan kuuluv suvihaljas taim, Taimel on 50 kuni 135 cm pikkune õõnes õisikut kandev vars, mis sageli omandab violetjaspunase toonivarjundi. Taime juurmised lehed moodustavad rosette, on peenikesed ja paaritusulgjad vastakuti asetsevad liitlehed, mis koosnevad 2–11 lehekesest. Palderjani risoom on jäme ja harunev ning iseloomulikult aromaatne. Õied on enamasti mõlemasugulised, ühe sümmeetriateljega. Õiekate kaheli, alusel õõnsa kotja moodustisega. Tupp liitlehine, tipmed õitsemise ajal sissepoole käändunud, hiljem moodustavad need seemnise tipul asuva pappuse. Kroon liitlehine, lehterjas, viie tipmega ja enam või vähem roosakas, harvem valge. Õied on koondunud suhteliselt suurde ja tihedasse, rohkesti harunevasse sarikasse. Sarikad on enamasti vastakuti ja moodustavad vahel kännase. Õitseb juuni lõpust septembrini. Vili on sile või veidi karvane seemnis. Seeme levib tuule abil ja on varustatud pappusega. [1]

Levila
Looduslikult esineb peamiselt Euroopas ja Ameerikas. Eestis kasvab ennekõike niitudel, puisniitudel, sooservades, kraavikallastes ja võsastikes. Palderjan on Eesti puisniitude, soode, võsade ja ojade kallastel üsna levinud taim. [1,2]

Toime ja kasutamine
Palderjan on populaarne ravimtaim, mida kasutatakse unerohu ja rahustina, kuid kliiniliste uuringute tulemused on olnud vastuolulised. [4] Palderjani on rahvameditsiinis kasutatud juba üle 2000 aasta. Taime on kasutatud unehäirete leevendamiseks ja mitmete närvisüsteemi häirete, nagu hüsteeria ja epilepsia, raviks. Teada on tema toime spasmolüütilise, diureetilise ja menstruatsiooni soodustava ainena. [5]

Taimes sisaldub isovaleriaanhapet, estreid, park- ja limaaineid, iridoide: valepotriaadid (0,2–2%) – ebapüsivad ühendid, mis lagunevad baldrinaalideks, valtraadid (isovaltraat, valtraat, isovaleroksühüdriin, atsevaltraat, valekloriin) ning didrovaltraadid (didrovaltraat, homodidrovaltraat, deoksüdidrovaltraat, homodeoksüdidrovaltraat, isovaleroksühüdroksüdidrovaltraat), glükosiidi valerosidaat, eeterlikke õlisid: bornüülisovalerianaat, isopalderjanhape, bornüülatsetaat, isoeugenüülvalerenaat, isoeugenüülisovalerenaat, valerenaal, valeranoon, seskviterpeene: palderjanhape, 2-hüdroksüpalderjanhape, 2-atsetoksüpalderjanhape ning pürrolüsidiinalkaloidid: aktinidiin, hatiniin, valerianiin, valeriin, alfa-metüülpürrüülketoon. [6]

Droogiks varutakse juurt ja risoome. Kogumine toimub sügisel. Juured puhastatakse mullast külma veega ja lõigatakse pikuti pooleks või neljaks ning kuivatatakse 30-35 °C juures. Päevane annus on kuni 15 g droogi. Tinktuuri 1:5 etanoolis võetakse 3-5 ml kuni kolm korda päevas. [6]

Kasutatud kirjandus
1. Eesti Loodusmuuseum. (n.d.). Harilik palderjan (Valeriana officinalis). Võetud (09.11.2023) Eesti Loodusmuuseumi veebilehelt: https://bio.edu.ee/taimed/osistaim/palderjan.htm 
2. eElurikkus. (n.d.). Valeriana officinalis L. Võetud (09.11.2023) eElurikkuse andmebaasist: https://elurikkus.ee/bie-hub/species/8116
3. Jakovlev, G. P. ja Tselombitjko, V. A. (1919). Botanika. Izdateljstvo SPHFA.
4. Shinjyo, N., Waddell, G., & Green, J. (2020). Valerian Root in Treating Sleep Problems and Associated Disorders-A Systematic Review and Meta-Analysis. Journal of evidence-based integrative medicine, 25, 2515690X20967323. https://doi.org/10.1177/2515690X20967323
5. Sundaresan, N., Narayanan, K., Ilango, K. (2018). Valeriana officinalis: a review of its traditional uses, phytochemistry and pharmacology. Asian Jaurnal of pharmaceutical and clinical research. 11(1):23. DOI:10.22159/ajpcr.2017.v11i1.22588
6. Raal, A. Maailma ravimtaimede entsüklopeedia, 2010. Eesti Entsüklopeediakirjastus