Harilik maarjaohakas

Süstemaatiline kuuluvus
Domeen: Eukarüoodid ehk päristuumsed / Eukaryota
Riik: Taimed / Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed / Magnoliophyta
Klass: Päriskaheidulehelised / Dicotyledoneae
Selts: Astrilaadsed / Asterales
Sugukond: Korvõielised / Asteraceae
Perekond: Maarjaohakas / Silybum
Liik: Harilik maarjaohakas / Silybum marianum Adans.

Botaaniline kirjeldus
Harilik maarjaohakas on kaheaastane 0,7-1,5 m kõrgune rohttaim korvõieliste sugukonnast, perekonnast maarjaohakas. Taime lehed on läikivad, nahkjad ja nende pealmine pool on valgelaiguline või marmorjas. Juurmised lehed on sopiliselt sulglõhised, nende servadel on kollased ogad. Ülemised lehed on varreümbrised, kõrvakestega ja süstja kujuga, lõhistunud teritunud ogatippudeks.

Maarjaohakal on munajas korvõisik, mille üldkatise lehed paiknevad soomusjalt ümber õisiku, need on munajad, sulgjagused, 1-4 cm pikad ja silmatorkavalt teritunult ogaliste ja torkivate tippudega. Korvõisiku moodustavad violetsed 13-25 mm pikkused kellukjad putkõied. Viljad on pappusega seemnised. Need on on 6-7 mm pikkused, 3 mm laiused ja 1,5 mm paksused. Seemnekest on pruunikas, musta või roheka varjundiga, kesta peal on tumedad või hallikasvalged täpid. Seeme on õlikas ning selle tipus on kollane mõhnjas ring. Seemnetel on kibe maitse ja väga nõrk lõhn. Ürdi maitse on mõru, terav ja ebameeldivalt soolane. [1,2]

Levila
Hariliku maarjaohaka levila on väga lai. Taime leidub Loode- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Lõuna-Venemaal, Anatoolias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Droogi saadakse enamasti Euroopa ja Aasia piirkonnas kultiveeritud taimedest. [2]

Toime ja kasutamine
Hariliku maarjaohaka viljad sisaldavad flavolignaane, flavonoide, rasvõli ja steroide. Taime ürdid sisaldavad aga peamiselt flavonoide, steroide, polüiine ja rohkelt fumaarhapet. [2]

Maarjaohaka viljadel on maksarakke mürgistuse eest kaitsev, nende taastumist kiirendav, antioksüdantne, antiinflammatoorne ning sidekoestumist tõkestav toime. Vähivastane toime eesnäärme kartsinoomi korral. Loomkatsed on näidanud, et taim takistab ja aeglustab maohaavandite tekkimist. Tinktuuri kasutusel on tõestatud sapi teket ja sekretsiooni suurendav ja spasme leevendav toime. Kasutatakse antimaksatoksilise vahendina maksakahjustuse profülaktikas ja ravis, posthepaatilise sündroomi, maksatsirroosi, rasvmaksa, krooniliste sapipõie- ja maksahaiguste ning kollatõve toetavas ravis. Rakendatakse antioksüdandina. Mõnel juhul kasutusel seedehäirete ja veenipõletiku puhul. [2, 3]

Maarjaohakas sialduva silümariini meditsiinilisi omadusi on uuritud Alzheimeri tõve, Parkinsoni tõve, sepsise, põletuste, osteoporoosi, diabeedi, kolestaasi ja hüperkolesteroleemia ravis. [4]

Rahvameditsiinis kasutatakse vilju malaaria raviks, menstruatsioonihäirete puhul ning põletikulise kusiti vaevuste leevendamisel. Uuringutega on tõestatud ürdi sapinõristust suurendav toime. [2]

Droogiks varutakse küpseid vilju. Hariliku maarjaohaka viljade päevane annus on 12-15 g droogi, ürti ei soovitata kasutada üle 3-5 g päevas. Vana-Kreeka õpetlane Dioskorides soovitas maarjaohakat kasutada laste kõõluse probleemide ja maohammustuste korral. Seemnetel arvati olevat marutaudivastane toime. Kasutati ka kollatõve ja maksahaiguste leevendajana ning mähistena. 16. sajandi lõpul peeti parimaks melanhooliavastaseks ravimiks. 17. sajandi lõpul kirjeldati maarjaohakat “maksa ja vere sõbrana”. Legendi järgi on maarjaohaka seemneid soovitatud last imetavatele emadele, sest Neitsi Maarja rinnapiim on maarjaohaka lehtedele valged viirud joonistanud. Mõnikord soovitati kanda maarjaohakat kaelas, kaitseks maohammuste eest. [2]

Vastunäidustatud inimestele, kellel esineb ülitundlikkus korvõieliste suhtes. Väheste uuringute tõttu ebasoovitav raseduse ja imetamise korral. [2]

Kasutatud allikad
1. WFO (2024): Silybum marianum (L.) Gaertn. Published on the Internet;http://www.worldfloraonline.org/taxon/wfo-0000014591. Accessed on: 05 Jan 2024
2. Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
3. Tajmohammadi, A., Razavi, B. M., & Hosseinzadeh, H. (2018). Silybum marianum (milk thistle) and its main constituent, silymarin, as a potential therapeutic plant in metabolic syndrome: A review. Phytotherapy Research, 32(10), 1933-1949. https://doi.org/10.1002/ptr.6153
4. Milić, N., Milosević, N., Suvajdzić, L., Zarkov, M., & Abenavoli, L. (2013). New therapeutic potentials of milk thistle (Silybum marianum). Natural Product Communications, 8(12), 1801-1810.